“Minu lapse emast sai üksikavanem tema vale tõttu. Last me ei planeerinud, sest tema oli “krooniline töötu” ja mina uues firmas alles katseajal, üürikorter vajas hädasti remonti jne. Aga no siis selgus tõsiasi, et pillid vedasid alt ja laps tulekul. Eks lapsi tehakse kahekesi eks, tuli sellega leppida ja otsus sai vastu võetud, et saame hakkama küll. Aga mõned kuud enne sünnitust selgus tõsiasi, et pillid mitte ei vedanud alt, vaid neid ei võetudki ja seda sihilikult. Poleks kunagi uskunud, et tunded kaovad tundidega ja tekib vaid viha! Ei suutnud mina kokku jääda inimesega, kelle vastu usaldus puudub täielikult…

Nüüd on sellest möödas pea neli aastat, laps on muidugi fantastiline ja tegelen temaga võimalikult palju ja mul on kuradi kahju, et tal ei ole normaalselt perekonda. Küll aga ei näe ma mõtet lapse pärast perekonda mängida, oleks lihtsalt pinge koguaeg õhus ja tülid majas.”