Mees teatrisse!?
Kostüümivalikuga kulub proual rohkem aega ja närvirakke kui hiljutistel „Eesti otsib presidenti“ komöödiasarjal. Kõige kohutavam õrnema poole rõivaste selekteerimise juures on see, et sa ometi ei tohi niisama mühatada. Pead innustunult vaatlema seda punast kleiti ja toda musta kardigani. Saputama neid naise seljas ja vaimustusest kiljuma. Vastasel korral ei lähe te kumbki teatrisse. Mis iseenesest ei olegi nii halb väljavaade. Halvaks muudab väljavaate see, et oma kalli kaasa poole ei maksa hella pilguga järgmised kaks nädalat üldse silmi pöörata. Ka sooja toidu võib ära unustada ning üldse igasugused pilgud võib suunata elutoa diivani poole.
Kui kõik korralised vaimustuskilked kleitide ja kardiganide peale on kõrist välja pigistatud, võib ka mees oma mustad püksid, sama mustad kingad ja veel mustema särgi selga venitada. Mustad on nad kõik õnneks värvuse poolest. Naine krapsib viimased nähtavad ja nähtamatud ebemed mehe õlalt minema ja õnnis sõit Vanemuise poole võib alata.
Õnnis on see teekond nii kaua, kuni vihma hakkab ladistama ja kõik paremad parkimiskohad on nina eest ära napsatud. Naise hävitava pilgu saatel pargid peaaegu kodu kõrvale ja kõmbid raskes vaikuses mõned miilid teatriukseni. Õnneks seal naise ärritus veidi lahtub, sest teiste ees on siiski vaja naeratus näole manada.
Vaatad hirmuga teatrikavast, millega sind seekord rabatakse ja saad targemaks, et kohe hakkab laval verd pritsima ja armuvalu leekima. Sinu suureks õnneks on kogu lavastus võõrkeeles ja emakeelne tõlge vonkleb lava kohal. Ega muidu tõesti ei saaks kohe mitte midagi aru nagu Vanamees oma multikas tõdes. Aga ega see tõlgegi sind päästa, kallis mees. Sealt kostub: "Oo, armulõõm! Ooo, vihane tuul!". Kratsid kukalt ja vaatad lõõma ning tuult lava peal lehvimas. Naine kõrval kord kahvatub, kord vidutab silmi- aru saab vist laval toimuvast. On mul alles terane naine, mõtled ja silmitsed armutuult edasi.
Kokku saad seda tunnetemöllu nautida kena mitu tundi. Samal ajal niheleda ja mõelda, miks need toolid ometi nii väikesed ja kõvad on. Miks eesistuval vanahärral täpselt kolm karva peas on. Needki lumivalged. Miks tema kõrval puhkaval vanaproual nii suured puumunad kaela riputatud on ja mis sajandist need pärineda võiksid. Aga ole ettevaatlik mees- nendel teemadel sa hiljem teatrielamusest rääkida ei saa. Ja elamust sa jagama hakkad, selle peale võid oma kuuspaki panti panna.
Meeliülendav teatriseanss on läbi tehtud ja kaks tundi on sind neandertaalist haritud inimese poole liigutatud. Autosse istudes tahab naishing muljeid jagama hakata. Nii kaua on kõik kontrolli all, kuni saad piirduda mühatustega. Mis arvad- kauaks seda rõõmu jagub? Õigesti vastasid, sa pole veel võtit aukugi saanud, kui kostub: „Aga mis sulle siis kõige rohkem meeldis?“ Mis meeldis, mis meeldis... Kõrvadele hakkas see kiljumine ja kitsas oli ka. Nii toolis kui oma viisakates pükstes.
Selle kõik aga jätad enda teada. Naeratad vapralt ja sõnad, kuidas lavastaja on vapustava aranžeeringuga seekord hakkama saanud ja Bizet looming lõi täiesti uutes värvides särama.
Selle särava vastusega garanteerid rahuliku pereeelu kuni järgmiste oivaliste teatripiletiteni. Aga sinna on veel aega.
