Meestele: oled jõudnud keskikka — mis sind nüüd ees ootab?
Varem on keskeakriisi paigutatud neljakümnendate eluaastate lõppu ja viiekümnendatesse. Tänapäeval aga on keskeakriisi piirid ja definitsioon muutunud järjest laiemaks ning ebamäärasemaks. Väidetakse, et psühholoogiliselt võib see alata juba palju varem: keskendutakse vanusele 35–44 eluaastat. Füüsilise tervise mõttes on 40 justkui maagiline piir, mille ületamisel räägitakse paljude haiguste riski suurenemisest.
Teisalt pikeneb pidevalt keskmine eluiga, samuti töövõimeiga; ka rahva tervise üldnäitajad on elukvaliteedi paranedes märkimisväärselt paremaks muutunud. Samal ajal on lisandunud uue ajastu haigused ja riskitegurid, mida seostatakse vähese füüsilise aktiivsuse, ebatervisliku toitumise ja kõrge stressitasemega. Peale vanusega kaasnevate kehaliste ja hormonaalsete muutuste räägime üha enam psühholoogilisest kriisist.
Paratamatud ja ootamatud muutused
Areng toimubki kriiside kaudu. “Kriis” võib küll tunduda liialt karm sõna iseloomustamaks inimese loomulikku arengut, kuid lähemal vaatlusel saame aru, et muutuseks ongi vaja piisavalt tugevaid läbielamisi. Elu jooksul puutume korduvalt kokku muutustega — nii väliskeskkonnas kui ka enda sees. Mõned neist kaasnevad paratamatult normaalse arenguga (näiteks puberteedieakriis), teised muutused aga on ootamatud (näiteks lähedase inimese surm). Ometi on nii arengukriisid kui ka traumaatilised kriisid elu loomulik osa.
Igas kriisis on nii füüsiline kui ka psüühiline pool. Kui vaatame 3-aastase jonnieakriisi, siis peale tugevate emotsioonide ja kehaliste reaktsioonide tekivad ka tähtsad kvalitatiivsed muutused suhetes — see on empaatia tekkimise koht. Laps hakkab aru saama, et ka teisel inimesel on tunded ja et ta saab neid mõjutada: olla emale hea või paha laps, minna sõbraga tülli või leppida ära ja mängida koos.
Elu tõusud ja langused
Samuti toimuvad suured füüsilised ja emotsionaalsed muutused puberteedieakriisis. Tekivad sekundaarsed sugutunnused: poistest saavad välimuselt mehed ja tüdrukutest naised. Küll aga võtab palju rohkem aega emotsionaalne täiskasvanuks küpsemine. Alates puberteedieast hakkame tajuma elu eksistentsiaalset mõõdet: surma lõplikkust, elu tõuse ja languseid.
Vähem füsioloogiline on noore täiskasvanu kriis — see on seotud sotsiaalsete ja psühholoogiliste küsimustega, aga ka elu bioloogilise põhifunktsiooni täitmisega. Seega tegeleme noore täiskasvanuna kõikide kõige tähtsamate eluülesannetega ning seda kõike peaaegu samal ajal: püüame omandada hariduse, teha karjääri, luua lähisuhe, rajada kodu ja saada lapsi. Aga isegi kui noore täiskasvanuna, umbes 20.–40. eluaasta vahel, seda kõike teha ei õnnestu, on pärast 40. sünnipäeva juba veidi rahulikum — oleme hakanud leppima. Peame tahes-tahtmata oma esialgsed unistused ja lootused ümber hindama, neid korrigeerima või neist lausa loobuma.
Nagu polekski enam midagi oodata
Mis on siis keskeakriis, kui tundub, et kõik suuremad elukriisid on siis juba läbitud? Näib, et just selles ongi asi — ei ole enam midagi oodata, puudub väljakutse. Keskeakriisi puhul räägitakse peamiselt meestest, kuna meeste sooroll eeldab rohkem jahilkäimist ja saagi kojutoomist ning vähem hoidmist ja säilitamist. Kui aga saak on kodus ja salved täis, kas siis järgneb lõputu viljade nautimine või igavene uni või veel midagi?
Bioloogiline ülesanne on täidetud, lapsed tehtud või juba peaaegu suureks kasvatatud, mis edasi? Ka pere arengus on see tähtis aeg — nii-öelda jälle-kahekesi-arengujärk. Kui siis ei leita taas teineteisega olemise uusi sügavusi ja kõrgusi, suhe hääbub. Mehe füüsises ja seksuaalsuses toimuvad muutused: meestearstid tegelevad andropausiga, nii nagu naistearstid menopausiga. Nii meestel kui ka naistel kasutatakse vajadusel hormoonasendusravi. Selles vanuses füüsiline võimekus langeb ja välimus muutub; vähese kehalise aktiivsusega ja palju alkoholi tarvitavatel meestel ei kogune rasvkude ainult kõhule, vaid ka siseorganite vahele. Sisemine rasvkude on hormoonaktiivne: see toodab naissuguhormoonilaadseid hormoone ja vähendab seega veelgi seksuaalsust; lisaks suurendab hüppeliselt südamehaiguste, suhkruhaiguse jm tervisehädade riski.
Kas peaksime välja naerma või hukka mõistma keskeakriisis oleva mehe? Millised on meie head ja halvad kriisikäitumised? Milline on normaalne kriisi läbimine? Milliste põhiväärtuste järgi tegutseb keskeakriisis mees? Sellest kõigest loe juba Kodutohtri detsembrinumbrist.
