Mehejutt: Kuidas jaanipäevast kõrvale hiilida
Peab kuskile kindlasti sõitma, looduskaunisse kohta vee ääres. Peab varuma kohutava koguse moona ja alkoholi, tegema kohutavalt suure lõkke. Ja nii edasi ja nii teadagi. Ah, muidugi, üle kõige peab kohutavalt valjusti mängima muusika ning toimuma vähemalt üks muusikateemaline tüli: Pärt või Presley? Ei... see võrdlus ei sobi. Ütleme: Pärt või Padar? Voh! Muud kaklused ja võimalikud vigastused niikuinii. Peab.
Kole, leian mina juba mitmendat suve järjest, mida ei väsi kõigile jaanipäeva õhutajatele lahkesti, aga tüütult seletamast. Et aitäh, aga mina/meie ei tule kuskile, meie oleme kodus, ega vist lõketki viitsi teha, istume niisama aia sees, ajame jutukest, teeme miskit hästi head süüa... ilmselt grilli peal, sest nii palju ollakse eestlane küll – mingi tuli võiks olla. Aga ongi põhimõtteliselt kõik. Ei tunne rohkemaks vajadust. Ei näe rohkemaks põhjust ka.
Nagu üks palju targem vanamees kunagi imestas: no mis pidu peetakse nii kurval päeval kui suvine pööripäev? Kurb sellepärast, et päevad hakkavad ju lühemaks minema. Jumala tõsi. Jõulude puhul siis peaks sümboolselt pimeduse ära põletama, nagu „Trollitalves“.
Mõnikord isegi kuulatakse. Ehkki veidraks peetakse, eriti kui ma kukun jahuma, kuidas mingi viis või kuus aastat vältisin jaanipäeva nagu katku. Ülejäänud pere läks, mina jäin kodu hoidma. Mõnus... vahid telekat, õgid pitsat, loobid tühjad õllepurgid põrandale, eks homme koristab. Koristasin kah. Ja plussid – hommikul ei ole juustes kõrbenud vorsti haisu ega suus maiku nagu oleks seal päkapikkude kemmerg. Muresid ka pole – sa oled juba kodus.
See ajab inimesi naerma küll, aga ega nad usu. No mis... lõke! Grill! Alkohol! Naised! Sõnajalaõied, heh-heh-heh...
Kui nad ikka viitsivad kuulata, kirjeldan veel kord üle hommiku masenduse, meenutan lugusid, kuidas grillimine muutub lõpuks ikka selleks, et järjekordne joobnu viskab suurepärase lambaliha lihtsalt tulle. Ja sõnajalaõitest nii palju, et ega, hm, naised tongis meestest nii väga hooligi ning ülepea pärsib liigõgimine, liigjoomine teatavat võimekust. Eri viljakuspüha...
Ära kraaksu, vaata, kes räägib, öeldakse selle peale tavaliselt. Ise sa selle lamba sinna viskasid, tõsi, siis oli sul sünnipäev...
Oli küll, mis siis, ega ma oma sünnipäevast ka väga pea. Eriti kuna see on üsna pärast jaanipäeva, masekas pole veel üle läinud, aga peab uuesti peale hakkama.
No võib ju piiri pidada, kained grupijuhid on niikuinii valitud, lähme, lähme, kauaks seda suve ja küll sa jõuad vana olla, öeldakse siis. Lähme!
Äkä, mina ei tule, vingun ma edasi. Mina olen kodus. Mis mul siin häda. Vaat, teen näiteks hoopis jaanipäeval verivorsti, seapraadi, hapukapsast ja kartulit, kuulan jõululaule. Sportmängudega ei tegele, lõket ei tee. Mis metsarahvas see heast peast ikka mõttetult lõket tegi, heade küttepuudega? Ju see üks rämpsupõletamine tegelikult oli, algselt. Asi pole selles, et meil metsa ei jaguks, nagu muda. Aga kujutle puu mahavõtmist kivikirvega? Niisuguse vaevaga võetud puud naljapärast ei põletata...
Sa lähed juba liiga targaks, püsi siis kodus... vanur selline... ütlevad nad lõpuks ja saadavad mu pikalt. Nemad igatahes lähevad ja teevad ühe vägeva jaanipäeva. Mina võin jääda kammerlikkust kaifima.
Lõpuks on ikka nii, et mõni neist entusiastidest tuleb jaanipäeval külla.
