Mehejutt: Naised, kas teid üldse rongile lubatuks?
No mis ta siis nii väga ütles — et mingis eas enam naised nii lihtsalt mehele ei saa. Ja õnnetu kõnekujundiga — rong on läinud. Tea, miks küll just rong nii kihevile ajav sümbol on… eriti Eestis, kus minu teada ühtki raudteetunnelit ei ole. Aga, näe.
Eks varemgi ole öeldud igasuguseid ja üsna samasuguseid asju välja. Ning, nagu varasematel kordadel, läks ka nüüd kõik vana plaani järgi. Tõuske, süüalune, püsti, ja selgitage… VAIT, SIGA! Nii kujuneski jälle välja tasane taganemine — probleem tegelikult ikka hoopis meestes, kes ei viitsi õppida, joovad, ei pese, ei pane tähele ja keda seetõttu need aina haritumad ja targemad naised ei taha. Ja jäävadki üksikuks.
Harjunud jutt. Umbes, et see rong oligi üks vana tahmane susla räpaste istmetega. Kes see sinna ikka tahab peale minna, määrib veel kingad ära.
Olgu ta milline on, kui juba rongiteema kord ette võeti, siis võiks edasi lasta. Tegelikult see isegi sobib.
Nimelt tuleb mulle, Elvas viis esimest eluaastat veetnud poisile, meelde mõni asjaolu, mis rongiga seotud. Kui keegi ei tea, mida Elva tähendab, siis see on raudteejaama ümber kasvanud tore armas väike linn, kus omal ajal ullikesed kõik omatehtud punast jaamaülemamütsi kandsid. Seega julgeks väita, et teatav kogemus raudteega mul on.
Vaadake.
Rongi peale niisama ei pääse. Pilet peab olema. Muidu tuleb piletikontroll ja tõstab järgmises peatuses maha, nagu Gena ja Potsatajaga juhtus. Või ei lasta üldse peale.
Nii et — kullakesed, kas teil pilet üldse oli sellele rongile, millest mahajäämise jutt teid nii hirmsasti solvas? Sõiduõigust tõestav dokument just sellele rongile?
Vist ei olnud, te hakkasite vagunisaatjaga vaidlema, et on küll ja nii maha jäitegi. Ärasõit! Rongid, teadupärast, peavad täpselt käima. Oleks teil pilet olnud… aga teie vehkisite võibolla suvalise paberitükiga. Mille võibolla keegi kahtlane isik oli teile hingehinna eest müünud, väites, et see ongi pilet.
Aga ei olnud. Kurb küll. Ise süüdi. Lugege tähelepanelikult, mis peale on kirjutatud.
Ah soo, see oli hoopis diplom…
Veidral moel on naistele maha müüdud idee, et kõrgharidust tõestav dokument või magistrikraad peavad neid lubama niiöelda igale rongile. Et mida õppinumad nemad on, seda enam võimalusi avaneb. Et kõik ilm keerleb nende ümber, kõik mehed sealhulgas. Eriti need veel haritumad ja muidugi jõukad, enda eest hoolitsevad, sportlikud mehed. Ja kõik teised ka.
Keerlevad muidugi.
Aga pikemale sõidule kui peatusevahe või paar ei võta.
Kunagi üks õelama keelega sõber pakkus välja integratsiooniidee: kõik eesti poisid vene tüdrukuid murdma ja vastupidi. Tasakaaluka inimesena hakkas ise oma plaanis nõrku kohti otsima. Leidiski. Et: vene poistele ei meeldi, kui eesti poisid vene tüdrukuid murdma tulevad ja ise nad eesti tüdrukuid ei taha.
Kurb visioon, mis. Kui see veel tõsi peaks olema…
Näib, et keegi pole julgenud mõeldagi, et üks võimalus, miks need edukad ja edasipüüdlikud naised üksikuks jäävad võib olla, et neid ei taheta.
“Või veel, mis möla, lööki on, et tapab, igaühe võib võtta…”
Jah, võib, võib. Mõne hommikuni, mõne kauemaks, aga edasi? Kuhu nad lõpuks kaovad? Ja miks?
“Jobud! Ja kes neid tahtis! Kardavad tugevaid haritud naisi!”
Ühes vanas käitumisõpikus meestele on nenditud, et mees ei peaks abielluma enne 30 — sarved pole maas ja lollitab abielus edasi — ega peale 40 — nii ära puitunud harjumustega, et ei suuda teise inimese olemasoluga enam kohaneda. Kuidas selle mõtte analoog naiste puhul võiks kõlada… naine peaks mehe hankima enne magistriõpet? Edasi ollakse juba liiga ennasttäis? Ei oskagi koos või abi elada?
Mida ju on võimalik haista. Mees on loll küll, aga instinktid on tal, raisal, ka olemas. Jagab ära, kui tegelikult ei ole mõtet. Natuke aega võib, muidugi. Aga niikuinii ei tule lõpuks midagi välja, mahajoostud sarvi koos seinale ei riputa. Niikuinii ei tule lõpuks välja, sest tütarlaps jääb igavesti rahutuks, arvates, et ta jääb millestki ilma. Karjäärist, võimalusest panustada ühiskondlikku ellu või hoopis lahedamast, rikkamast ja mõistvamast mehest, kes toetab, aitab ja turgutab tema vabisevat enesehinnangut.
Nali küll, aga see, mida paljude tänapäevaste erialade puhul kõrghariduse pähe omandatakse, võibki olla ainult ülespuhutud enesehinnang. Ja tudenglik arusaamine, et küll jõuab, aega on alati rohkem kui need pabistajad dekanaadis väidavad. Ikka valin, sest ma olen nii kõva kõrgharitud aina täienev alfanaine. Aega on kõigega. Aega on mehega, aega on lastega, enne tuleb ennast teostada, ilma ja inimesi näha, kogemusi omandada. Ja muidugi haridus saada, siis vaatame. Millega on veel omaette häda — kas see tegelikult on niivõrd kõrgharidus? Või üldse haridus? Või ongi see vaid enesekehtestustreening: ma olen kõva, mu ees on kõik lahti, kõik tahavad mind. Teiega suheldes laskun ma madalamale tasemele…
Pole just eriti meeldiva inimese kirjeldus? Mida te siis imestate? Kes tahaks ülbikuga elada?
Nii see siis lähebki: see, mida te pidasite rongipiletiks, on kas võltsing või halvemal juhul nimekirjas, millega rongi peale üldse ei tohi minna. Liiga suur, liiga raske, haisev, määriv ese. Järgmises peatuses tõstame maha, ütleb Suur Konduktor. Nii te sõidate peatuste kaupa, ootate uut, jälle peatusevahe või kui veab, kaks. Ja jälle maha ja jälle ootama. Aega ju on ja alati jõuab.
