Noormees küsib: miks minust huvituvad pikemalt ainult need naised, kellest mina pärast esimest õhtut enam midagi teada ei taha?
Nimelt olen 24 aastane noormees, keskmist kasvu, hea välimuse ja keskmisest taibukam, üsna edukas. Nimelt on mul probleem selles, et ma ei leia naist. Ma tean, et probleem on minus endas, sest hoian pigem endale ja valin hoolikalt inimesi oma ellu ja jätan mulje, nagu varjaks midagi, aga tegelt olen privaatne oma tegevustes.
Pole kunagi olnud probleemi läheneda naistele ja teid välja kutsuda, on seda tehtud jõusaalis, laevas, poes, kontoris, tänaval…ühesõnaga ükskõik kus. Tavaliselt iga kord kui küsin, siis on vastus alati positiivne olnud ja kui esimese kohtingu kokku lepin, siis ikka jõuame ka selleni.
Esimesed kohtingud on tavaliselt väga lõbusad, sest teeme palju erinevaid asju ja on näha, et selle lõpus need samad naised peavad ennast veenma, et nad minu juurde külla ei tuleks (et nad ennast litsakalt ei tunneks), piisab lihtsast psühholoogilisest nipist ja nad tulevad ikka, aga seda ma kasutan juhul, kui ma tean, et pikemas perspektiivis midagi ei juhtu.
Paradoks tekibki selles, et naised, keda ma tahaks paremini tundma õppida ja keda ma ei taha “ära kasutada”, kaovad pärast seda millegipärast, ja naised, keda ma endale kutsun, jäävad püsima, aga läbi erinevate (mulle eelnevalt teadaolevate) põhjuste sellest midagi pikemat välja ei tule.
Ja ei ole nii ka, et ma valin naisi “väljaspool oma liigat”, sest iga naine on omas elemendis ilus ja mul ei ole ulmelisi nõudmisi kellelegi teisele peale iseenda, aga lihtsalt peab olema vastastikune tõmme, isegi korraks, kui meie pilgud kohtuvad.
Ma tean, et suur osa selles, mis naistes hirmu või halba tunnet võib tekitada, on see, et jätan mulje nagu varjaks midagi, mis ei ole tõsi. Kas te tavaliselt olete harjunud, et kui te meeldite mõnele mehele, siis kallatakse teid tähelepanuga üle ja proovitakse muljet avaldada ükskõik millisel moel?
Mul on raske aru saada inimesena, mida ma peaks tegema, kui ma tahan inimesega näost näkku rääkida, mitte läbi kahedimensioonilise ekraani saata sõnumeid, millel on nii palju potentsiaali valesti mõistmiseks, eriti tutvumise aluguses, kus inimesed ei tea teineteisest midagi (ma ausalt ei oska sõnumeid kirjutada). 2 töökoha, kooli, sõprade ja trenni kõrvalt naise jaoks ma leiaks ikka aega temaga kokku saada ja toredalt aega veeta, aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem…. kibestunud ma olen naiste suhtes ja idee EESTI naise võtmisest hakkab eemaletõukavaks muutuma, kuigi isegi süda valutab seda viimast lauset kirjutades.
Iga kord kui väljamaal olen käinud, on naistega suhtlemine sujuvam ja murevabam, on näha, et ma kohe meeldin neile, mitte et ma peaks mängima psühholoogilisi mänge ja manipuleerima nagu eesti naistega, see väsitab ära ja ma suunaks selle energia parem suurematesse asjadesse.
Ja et te ikka aru saate, siis ma ei süüdista kedagi teist peale iseenda, et ma eesti naistega nii saamatu olen, aga see lihtsalt paneb mõtisklema, et kas ma tõesti pean naise mõnest muust riigist võtma.
