Asja juurde asudes eemaldasin ta rinnahoidja ja… koos pesuga kadusid ka rinnad. Ma olin hetkeks kohe päris pahviks löödud, et KUHU siis tissid said.“Oi,” ütlesin üllatunult. “Mis on?” ahmis neiu. Jäin viisakaks ja võtsin end kokku, ajasime asja ära, aga olin ikka väga pettunud. On tissimehed ja pepumehed, minule meeldivad suured ümarad rinnad ja olin pettunud, et selle asemel olid väga tillukesed ja isegi mitte kumerad, vaid pigem kolmnurksed nupukesed. Kui neiu magama jäi, otsisin voodi kõrvalt ta rinnahoidja üles ja uurisin seda huvi pärast. Sinna see tiss siis maetud oligi, rinnahoidjate sees olid geeljad padjad, sellised, nagu silikoonidki, mida naised endale panna lasevad. Mina soovisin küll, et need silikoonid oleks siis pigem naha all olnud, oleks vähemalt efekt alles jäänud.

Ma hakkasin kohe täitsa mõtlema, et kui paljud naised, keda me tegelikult väljas kauni dekolteega näeme, on reaalsuses üpris pesulauad? Ja miks naised niimoodi petavad - on ju ilmselge, et kui otsime endale üheks ööks kaaslast, valime teda keha järgi. Ebaaus võte ausalt öeldes. Meie, mehed, ei pane ju sokki püksi, ega meelita oma mehise kobaraga naist magamistuppa, et siis öelda: "Ah, sorri, beib, mul on tegelikult imetilluke riist!"