Pihtimus: mu mehe arvutimängude sõltuvus on läinud üle igasuguse piiri...
Põhimõtteliselt veedab ta kõik enda tööst vaba aja arvutimänge mängides. Tööl käib ilusti, kuid kohe, kui koju jõuab on arvuti lahti ja niimoodi see läheb kuni poole ööni.
Võiks ju öelda, et las ta siis olla, kuid… Mulle tundub, et meie pereelu selline asi siiski segab. Nimelt, me ei ole aastaid mitte kuhugi reisinud, me ei ole aastaid kellelgi külas käinud. Juulikuus oli meil mõlemal neli nädalat puhkust, ühel ajal. Meelitasin teda sugulastele ja sõpradele külla, erinevatele üritustele, randa, matkale, sportima. Ei midagi! Tema eelistab arvutis istuda ja mängida. Sellel suvel ongi meil täpselt kaks emotsiooni — kaks korda käisid külalised, tema vanemad (kes elavad meist kaugel, teises Eesti otsas) ning minu venna pere. Meid endid kutsuti kahte pulma ja mitmele sünnipäevale. Mitmest erinevast üritusest, kuhu olime oodatud jõudsime siis ühele sünnipäevale ning sedagi tehti mulle vastutuleku mõttes — noh said ju kodust välja, mis sa enam nurised.
Arvutimänge mängides kaob tal ajataju. Puhkuse ajal kippus mängima hommikuni ja siis magas loomulikult terve järgmise päeva maha (ei olnud haruldane kui õhtul kella nelja-viieni) ja siis loomulikult ei saanud enam järgmisel päeval midagi ette võtta, et kuhugile minna. Noh, olgem ausad, ka siis, kui ta poleks maganud, poleks me midagi teinud.Talvistel perioodidel olen teda meelitanud minuga spaasse tulema. Ei taha! Teatrisse tulla — ei taha!
On mõned üksikud tegevused, mida ta siiski teeb (peale arvutimängu mängimise), kuid need ei ole minuga seotud, vaid siis ta näiteks parandab autot või aitab naabrimehel ehituse peal midagi teha.
Olen küsinud, kas oled minust tüdinud, kas tahad lahku minna, vastuseks saan alati, et ei taha. Kui küsin, miks ta midagi koos minuga ette võtta ei taha, siis toob erinevaid imelikke põhjuseid. Kui küsin, miks ta koguaeg arvutis istub, siis vastab, et mida ta siis tegema peab. Kui talle üles loetlen, mida võiks teha, siis leiab iga asja asja peale sada põhjust, miks ta seda teha ei saa või ei taha.
Me ei ole küll verinoored inimesed enam, aga piisavalt noored, et mitte matta ennast koduseinte vahele ja et vedeleda enda täies elujõus aastad arvuti taga mõttetuid tegevusi tehes.
Kõige hullem on see, et arvutimängud ajavad teda tigedaks ja ärevusse. Ta on pidevalt pahur ja kergesti ärrituv. Kui kaotab (või ma ei tea, mis nad seal mängudes teevad), siis kuuleb terve pere tema ilmekat reaktsiooni.
Ma olen nii kurb ja tüdinud sellest elust. Ma olen nii kaua (mitu aastat) sellise elu sees elanud, et ma vist ei oska olukorda enam adekvaatselt hinnata ja ei saa aru, kas mu pahameel on õigustatud. Ilmselt on? Muidugi elan ma oma elu. Käin ja teen ka üksinda asju, aga tema poolt on tähelepanu minule null. Kusjuures ma tean, et ma ei ole talle ükskõik, aga ta on lihtsalt niimoodi harjunud olema, et erilist tähelepanu ei pea minu suhtes näitama.
Minu küsimus on, kas sellises suhtes on õigustatud, kui ma leian endale mõne meessõbra, kes viitsib kõike seda, millest eespool ülesloetletud, minuga ette võtta? Kes viitsib mulle tähelepanu osutada jne. Lahkuminek on muidugi ka üks variant, aga praegu küsin pigem selle teise variandi kohta.
