Asi on selles, et kool, mis Point Robertsis haridust pakub, on kolmeklassiline. Alates neljandast klassist tuleb lastel igal hommikul kollasesse bussi istuda, et võtta ette 40-kilomeetrine teekond läbi Kanadas asuva British Columbia, mööda Vancouveris asuvast Akuakadeemiast ja sealt edasi USA-sse Washingtoni osariiki, kus neid ootab Blaine'i linnakeses asuv väike kool. Kui pärast tunde kaipealsesse parki jalutada, paistab kodune Point Roberts sinna kenasti kätte – läbi uduhämu ja geopoliitilise absurdi.

Riigipiir, mis Point Robertsi Kanada küljest lahti ühendab ja USA haldusalasse jätab, jookseb 2000 kilomeetrit mööda 49. paralleeli. Idast läände. Noolsirgelt. Ja lõikab oma teel justkui möödaminnes pooleks Tsawasseni poolsaare, millel Point Roberts asub.

Selline naljakas haldusjaotus sai 170 aastat tagasi kirja Oregoni leppesse ning on seal tänini, ilusas käekirjas, olgugi et juba kolletunud lehtedel. Skalpellterava lõikega eraldas see leping Point Robertsi Kanada küljest, nagu oleks tegu pimesooleoperatsiooniga.

Kanada polnud riigina toona veel sündinud ja kogu 200 000 järvega Vahtralehemaad manageeris Briti valitus. Kui britid hetk pärast lepingu allakirjutamist kaardile täpsema pilgu heitsid ja pihta said, et Point Robertsist on saanud isoleeritud maatükk, oli juba hilja. Hoolimata sellest, et tegemist oli ilmselge näpukaga.

Kapten James Prevostil, kes Briti Columbia ja USA piiri küsimustes Londonit esindas, pidanuks õigupoolest kogu piiriala peas olema. Viimse kui põõsani. Aga ei olnud. Välisministeerium saatis Prevosti seepeale USA valitsust moosima à la "andke meile Point Roberts ja meie anname teile kusagil mujal veits karjamaad vastu".

Ent USA-l ei olnud vaja diilitada ja endale maadevahetusega ilmtingimata tegevust leida. Liiatigi oli naljakas pealt vaadata, kuidas põhjanaaber pead vastu seina taob. USA otsustas sõrmeotsasuuruse eksklaavi endale jätta, isegi kui Point Robertsi omamisel mingit pointi polnudki. Ja mida rohkem London Washingtonile pinda käis, seda konkreetsemalt ta korvi sai.

Nii et mingit maadevahetust ei tulnud. Prevosti aga ei pandud isegi nurka, vaid ülendati mõnikümmend aastat hiljem admiraliks.

Tasapisi on Boundary lahte ulatuvast Point Robertsist saanud Manhattan-sirgete tänavate ja bensujaamaga suveniir – miniatuurne USA, justkui sissepääsuvõimalusega külmkapimagnet.

Ja külalised ei lase ennast oodata. Nad tulevad peamiselt Kanadast, ostes kinnisvara nagu küpsist, sest raha eest, mis Point Robertsis maksab neljatoaline maja koos 4000-ruutmeetrise krundiga, saab paari kilomeetri kaugusel Kanadas vaid tuhat ruutu maad. Või kolmetoalise äärelinnakorteri Vancouveris, mis on ilmselt tõemeeli otsustanud hakata Põhja-Ameerika kõige kallimaks linnaks.

Nüüdseks ongi Point Robertsi 2000 elamust suurem jagu kanadalaste suvilad – täpsemalt ligi 1300. Igal suvel paisub Point Robertsi elanikearv viiele tuhandele. Ja igal sügisel sõidavad British Columbia numbritega täislastis autod tagasi põhja, koormaks odav toit ja tume USA õlu.

Mõistagi elas Point Robertsis algusest peale kanadalasi. Ja loomulikult astus keegi kellelegi aeg-ajalt kogemata varba peale, ent valdavalt oli õhkkond tšill. Seda kuni 1949. aasta palava suveni, mil põud Point Robertsi kaevud tuhkkuivaks tõmbas. Ei läinud kaua, kui tänavatele ilmusid plakatid tekstiga "Canadians Go Home".

Nagu ultimaatumid ikka, peegeldas ka Point Robertsi sõnum tegelikult jõuetust, ent jäi sellegi poolest sõnaselgeks: kas Kanada hakkab Point Robertsisse kohe vett tooma või keeratakse kanadalaste kraanid lihtsalt kinni. Kanada kirjutaski veetarnelepingule alla – tõsi küll, alles neliteist aastat hiljem, revanšistlik riugas sigarina hambus. Sest ise nad ju tahtsid USA koosseisus olla, need täiesti mõttetu poolsaare klounid.

Pärast veesõda on Point Robertsi elu enam-vähem sujunud. Linnakeses, kus kõik asub jalutuskäigu kauguses, rokib viis bensujaama, milles alailma seisavad lahmakad sedaanid, pikapid ja maasturid – püstolid paagis, Kanada numbrimärke ehtimas tekst Beautiful British Columbia. Kui võrrelda USA ja Kanada dollarite kurssi ja kahe riigi kütusehindu, saab kütuseturismi põhjus selgeks – 10 senti liitrilt. Kui veab, on hinnavahe koguni 30 senti.

Point Robertsist saab ka roosat, pooltoorest lihast valmistatud burksi. See on tüsedate lihasööjate crème de la crème, millele Kanada toiduamet juba 45 aastat tagasi punast kaarti näitas. "Sööge oma medium-rare burgereid Montanas või Minnesotas või Michiganis, aga mitte Kanadas", näis määruse sõnum olevat. Ja nii jäigi.

Illegaalseid pooltooreid gurmeeburkse saab Kanadas sellegi poolest ka nüüd, aga vaid salakohtadest, mida teavad vähesed. Kes ei tea, sõidavadki Minnesotasse. Või Montanasse. Või siis, miks mitte, sootuks põnevamasse Point Robertsisse ning teevad korraliku kassat Brewster’s Fine Foodsile. Viimane näeb seejuures välja nagu suvaline eramaja Viimsis. Üle ühe veinipudeli või 6-pack'i Brewster's muide näkku ei müü, sest liiga rajusid kaklusi pole sellesse linna tarvis.

Kel Brewster'sis pakutavast promillikraamist ei piisa, võib läheduses asuva alkopoe megakäivet omalt pooltki toetada ja üritada pärast lihtsalt madalamat profiili hoida.

Linnast ei puudu ka põnevus, olgugi et viimane markantsem episood jäi aastasse 1970, kui Kanada teehöövlijuht Ernest Astells kinnisvaraarendusel kehva tööd tegi ja lubatud tasust ilma jäi. Raevu läinud Ernest kündis siis, viivugi mõtlemata, tee üldse üles ja kupatas pärast juhtunut Vahtralehemaa suunas tagasi – tippkiirusel, mis tema teehöövli puhul tähendas 45 km/h. Oma räpakavõitu teekonnal sõitis ta juhtumisi sodiks ka juhuslikult ette jäänud politseiauto. Ja kuigi ohvitserid enda pidemed teehöövli suunas tühjaks tulistasid, ei õnnestunud neil Terminaatori kursil kimavat Ernestit oma vesterni stiilis kõmmutamisega oluliselt häirida.

Õigupoolest jooksis Point Roberts nurkapidi läbi ka 2009. aasta hilissuvistest krimiuudistest, kui Kanada päritolu reality-staar ja kinnisvarainvestor Ryan Jenkins enda kiirkaatri korraks Point Robertsi sadamasse parkis, et väikelinnas elavat kasuema külastada.

Mõni aeg varem oli kriminaaljälitus Jenkinsile helistanud ja soovinud paar sõna vahetada. Jenkins lükkas seepeale mobla välja, tõmbas kiirkaatriga tuld ja randuski Point Robertsis. Politsei aga, kellele asi juba ammu õige ei tundunud, kuulutas mehe järgmisel päeval tagaotsitavaks, sest ilmselt oli just Jenkins enda tüdruksõbra ühte reisikohvrisse pakkinud ja Californias prügikonteinerisse poetanud.

Seejuures oli kriminalistidel olnud tükk tegemist, et kunagi piltilusat Jasmine Fiore'i kohvrisse pakitult ära tunda. Vähe sellest, et Jasmine ei sarnanenud kuigivõrd enda kunagistele klantsfotodele Playboys, polnud tal enam ka sõrmi ega hambaid. Läks kolm päeva, enne kui 28-aastase bikiinimodelli isik lõpuks tuvastati – juhtlõnga andis sedapuhku kätte Jasmine'i rinnaimplantaatide seerianumber.

Jasmine'i keha oli selleks ajaks ammugi jahtunud. Nagu ka tema suhe Jenkinsiga, mis algas tegelikult ju ülihästi – Las Vegase kasiinos. Paar päeva hiljem sõlmitud abielu viitas justkui lähisuhte-jackpot'ile, kuid paraku toimus selle väljamakse juba valerahas.

Samal ajal kui kriminalistikalabor Jasmine'i Mersust leitud hüübinud vereklimpe analüüsis, istus Jenkins hotellis. Linnas nimega Hope. Lootusetuna, sest midagi ei olnud enam teha. Isegi telekat ei saanud rahulikult vaadata, kuna igal täistunnil ketrasid uudised sama asja: "Raskes isikuvastases kuriteos kahtlustatava Ryan Jenkinsi leidjale pakub politsei 25 000-dollarilist vaevatasu".

Keegi ei teadnud täpselt, kus Jenkins on, kuna hotellitoa oli enda nimele registreerinud üks ta blond sõbratar. Ainult Jenkins ise teadis oma asukohta – ta oli pigis. Ja välja pääses sealt mitte rahaga, vaid hoopis teistmoodi: püksirihmaga.

Niisiis poos Jenkins ennast sealsamas Hope'i hotellitoas üles ja lugu oleks võinudki sedasi jääda, ent meediatööstuse jaoks lõputu õudus alles algas. Sest Jenkins oli mitte ainult et osalenud telešõus "I Love Money", vaid selle ka võitnud. Vaatajad, tõsi küll, seda veel ei teadnud, sest parimad osad olid veel teles näitamata.

Ühtlasi selgus, et Jenkins oli varemgi naisi rünnanud ning selle eest tingimisi saanud. Ja küsimus "Kuidas see vend üldse meie kaamerate ette pääses?" vallandas kohtukeisside kaskaadi, mis pole tänaseni lahenenud. Rahahimuline tõsieluseriaal "I Love Money" võeti loomulikult saatekavast maha. Isegi eetris käinud osad kadusid delete-klahvi abil Bermuda kolmnurka.

Kogu segaduse krooniks tuli välja, et Jasmine oli enda telefonilt oma uuele silmarõõmule, Robert Hasmanile kummalisevõitu lühisõnumi saatnud: "suck it". Veel veidram oli aga see, et ta oli seda teinud mõni aeg pärast surma. Selgitusi polnud kahjuks enam kelleltki võimalik paluda.

***

Ja kes on see Robert, kelle oma kogu point on? Tegemist on kapten George Vancouveri sõbra Henry Robertsiga. Need kaks kamraadi käisid mestis maid avastamas ja panid kohtadele teineteise nimesid. Nad sõitsid maakera lõpuks üsna lapikuks, kuni George'il seiklemisest villand sai. Henry aga, ikka veel entusiastlik ja ikka veel purjede all, sai kusagil Kariibidel sääselt nõelata, jäi kollapalavikku ning suri maksakahjustusse.