Rase naine, sa pole maailma naba. Lõpeta staaritsemine!
Ei, minu rasedused ei olnud kerged — hommikune iiveldus kestis kaua, väikese kasvu tõttu oli selg pärast täiesti läbi, mind vaevasid kõige utoopilisemad isud (kuidas kõlab purk konservmaisi koos hapukoorega… iga päev?) ja teist tütart sünnitades olin ma täiesti kindel, et viskan kohe pildi eest. Aga ma ei vingunud, kurtnud ega vaevanud sellega oma lähedasi. Mu mees nägi isegi, kui mul raske oli ja maailma parim mees nagu ta on, oli mulle ise toeks. Kuid ma ei saatnud teda keset ööd poodi ega tõmmanud meie seltsielule kriipsu peale nii, nagu seda tegi mu sõbranna!
Olime Kadiga juba neli aastat töökaaslased olnud, kui ta lapseootele jäi. Minu lapsed olid selleks ajaks juba seitsme- ja viieaastased, nii et oskasin talle head uudist kuuldes igati nõu ja jõuga abiks olla. Olin valmis põnevaks perioodiks kalli sõbrannaga — ikka on ju lahe näha, kuidas teisel kõhuke kasvab ja kui elevil ta iga uue avastuse üle on. No ütleme nii, et… läks pisut teisiti. Rõõmsa raseda asemel sain endale kaela tõelise draamakuninganna, kellele näis lõpuks vist isegi suur kõht ebameeldiva üllatusena tulevat!
“Issand, ma oksendan kogu aeg,” ütles Kadi vähemalt paar korda tööpäeva jooksul. Mõne kuu pärast võttis ta 8-tunnisest tööpäevast kaks 90-minutilist pausi, et lõunat süüa. “Ma olen nii väsinud, tita tahab süüa!” Ja läinud ta oligi… Kui kõht üha kiiremini paisuma hakkas, siis tuli tõeline halin.
“Mulle ei lähe enam ükski teksapaar jalga!”
“Ma olen nagu lehm!”
“Mis mõttes rasedatele ilusaid riideid ei müüda?”
“Millal ma juba puhkusele saan, ma ei jõua siin olla, ma tahan magada!”
Ausõna, ta ajas mu hulluks. Lõpuks ootasin juba ise päeva, mil ta mu kõrvalt puhkusele kaob, sest ma küll mõistan, et esmakordselt rase olla pole lihtne, kuid kuidas sa teed tööd, kui sulle kogu aeg kõrva vingutakse!? Pealegi ei piirdunud see ainult tööga. Kuna olime head sõbrannad, siis oli Kadi loomulikult kutsutud ka mu 40. juubelile. Panin terve väikese restorani kinni ja olin valmis uhkelt tähistama. Esiteks jõudis Kadi oma abikaasaga kohale KAHETUNNISE hilinemisega. Vabandus? Kadil oli tarvis mõnus pikk uinak teha, sest “kolmanda trimestri algus pole ju naljaasi”. Seejärel istus ta lauda, vaatas ringi ja kirtsutas nina — mis mõttes nii palju kalaroogi? Ta polevat rasedaks jäämisest saati ühtegi kala näha ka tahtnud. No otsisime talle siis singirulle (“Fuhh, kui küüslaugune, beebile see vaevalt meeldib!”) ja salatit, kus ei tohtinud mingil juhul sibulat sees olla.
Napilt poolteist tundi istus ja maiustas Kadi mu sünnipäevalauas, kuid siis hakkas juba oma abikaasat nügima, et oleks aeg koju minna. Olin siiralt üllatunud, et miks nii vara, kuid mind rumalat — rasedal on vaja varakult voodisse minna, päev oli nii pikk ja raske ning 3-tunnisest uinakust enne peole tulemist ilmselgelt ei piisanud.
Lapsepuhkusel olles helistas Kadi mulle iga päev. Tal oli igav, kodus polevat midagi teha, ükski raamat ja film ei huvita, kõik teised sõbrannad on tööl… Khm-khm, mina olin ju samuti tööl! Ta kurtis, et läks mehega tülli, sest tal tuli eelmisel õhtul Raffaello isu ja mees ei viitsinud Selverisse selle järele sõita. On se normaalne? Kogu see jant kestis kuni lapse sünnini — siis rahunes naine maha. Sain oma endise sõbranna tagasi, sest pärast lapse sündi sai ta aru, et tema tähelepanu keskpunktis on nüüd laps — see, et ta ise enam pidevas rambivalguses polnud teda õnneks ei huvitanud.
Ausõna, kas on veel palju selliseid naisi, kes raseduse ajal täiesti ära pööravad!? Sel juhul on mul nende lähedastest lihtsalt siiralt kahju!
