Kui genotsiidimemoriaali juures Ebertstraße peatuses bussist maha tulla, ei jää Kempinski enam kaugele. Prestiižsemat kohta kui Kempinskil on isegi viietärnihotellile keeruline leida. Brandenburgi väravad ja Pariisi väljak puutekauguses, Unter den Lindeni allee laisalt ukse ees tuiklemas, teeb Kempinski enda rutiinseid miljardikäibeid. Exklusiever geht's nicht – kõrgemalt lennata enam ei saa. Ja vesi, mida ses hotellis müüakse, mõistagi vaid suurendab luksuskontserni megakasumit.

Veel kümme aastat tagasi žongleeris Kempinski veevalik 70 brändinimega 47 eri riigist. Alates kohalikust raviveest ja lõpetades Fidžilt pärit hinnaliste tilkadega, mis vulkaaniliste kivimite vahel filtreerituna pudelisse jõuavad ning väidetavalt joojate küüsi ning juukseid tugevdavad. Vähemalt lubab seda kõike tootjafirma.

Nii müüdi Kempinskis omal ajal ka King Island Cloud Juice'i – Austraaliast kohale lennutatud vihmavett. Kolmveerandliitrised pudelid sisaldasid 9750 vihmapiiska ja kuna neid sai koguda vaid eriti klaaridel päevadel, läksid pudelid müüki liitrihinnaga 11,50.

Vetel on erinev maitse, sest nad voolavad eri teid. Allikavesi on sisuliselt vihmavesi, mis läbi kivimikihtide filtreerudes endaga mineraale kaasa võtab. Nii kujuneb näiteks kõrge kaltsiumi- ja magneesiumisisaldusega veele soolakas maitse. Eriti puhas on aga liustikuvesi, mida järjest laieneva keskkonnasaaste tõttu paraku üha vähematest kohtadest leida võib.

Ometi müüb lumise mäega pudelietikett kesisemalt kui lootoseõis Fidži vee pudelil. Lisaks eksootikafantaasiale saab tuule alla ka rahakott, sest pooleliitrine pudel Fijit maksab kaks eurot. Transpordikulu moodustab sissekasseeritavast summast seejuures vaid 10 senti. Ainuüksi Saksamaa müüb aastas 400 000 liitrit Fijit. Ja nii vaatab ärieetilise nonsensi tühi pilk otsa tuhandetele Euroopa allikatele, mis lihtsalt ja pretensioonitult kristallselget vett pakuvad.

Eksootikale jäävad nad kõik alla. Näiteks Bling H2O näeb välja edev nagu geelküüntega überbeib. Väidetavalt Tennessee mäestikust ammutatud veele on tal lisaks pakkuda vaid Swarovski kristallidega pudel, mis vesilahjale sisule vaevalt et midagi juurde annab. Seda, et tegemist on kraaniveega, suurem osa libaluksuse tarbijatest ei tea ja maksavad meeleldi hingehinda. "66 eurot kassasse palun!" – "Tänks, tagasi pole vaja!"

Ise sent kliimakatastroofile võlgu, ajab inimkonna koorekiht mandritevahelist veeäri. Lennukid lendavad ja konteinerlaevad seilavad, lastiks planeedi püsimise baasühend, vesi. Ööpäevased veejärjekorrad, milles Sahara-aluse Aafrika asukad oma kollaste kanistritega seisavad, jäävad sellest kõigest aga reaalsushorisondi kullatolmu taha – ja seda ilma liialdamata.

Nimelt ongi Acqua di Cristallo Tributo a Modigliani veepudel 24-karaadisest kullast. Nahkvutlaris müüdava eksklusiivpläsku sisu ei ole aga tehniliselt enam vesi, sest sisaldab viis milligrammi kullatolmu. Hind: 60 000 dollarit. Kuidas tundub? Tuleb ära? Järelmaksuga äkki? Või teeme laenu?

Peab ikka üsna suure koguse Chauvet XO brändit ostma, et 60 000-daalane auk rahakotti juua.

Kona Nigari 320-eurone liitrihind on Modigliani kuldpudeli kõrval seega kukepea. Liiatigi on Kona Nigari üleüldse veekontsentraat – mida iganes see ka tähendama ei peaks.

Lahjendada tuleb Kona Nigarit muide tavalise veega ja liitrihind saab niiviisi teise kõla. Hawaii arhipelaagi ookeanisügavustest kogutud kontsentraat vähendab joojatel stressi ja kehakaalu. See vesi on korraga psühhiaater, dermatoloog ja jõusaalitreener ning kui Kona Nigari turunduslikust hookus-pookusest kasvõi veerand tõele vastab, on see juba tase omaette.

Süllekukkunud pärandusest aitab lahti saada ka Fillico, mida toodetakse Ōsakas – Suurel Mäel, mida selle hiigellinna nimi jaapani keeles õigupoolest tähendab. Kuldkrooniga pudelid näevad välja nagu malendid. Lipp ja kuningas. Kummagi eest tuleb paarsada eurot letti laduda ja leppida mõttega, et taaraautomaat sülitab need luksuspudelid momentaanselt välja. Nime Fillico panid japsid kokku kolmest itaaliakeelsest sõnast: acromatico, filo ja ricco. Kombinn on sedavõrd sürr, et itaallased ise vaevalt selle peale tulnud oleksid.

Ja siis on veel üks vesi – Rokkō-no Oishi Mizu. Euroopas müüdava Rokkō vee 124-eurone liitrihind lööb jalust maha eelkõige faktiga, et Jaapanis saab sama kraami vähem kui euro eest.

Et nii mäge kui ka pudelit oma silmaga näha, tuleb aga viksitud kingad millegi normaalsema vastu vahetada ja end minekule sättida. Berliinist Ōsakasse lennata ja siis ennast Hankyu–Kobe rongi peale pressida. Rokko kaabelliin hiivab end mäele ja sealt avanev vaade kaalub üles kõik maailma veepudelid – ükskõik mis hinnaga neid ka müüa üritatakse.