Kui naine läheb tööriistapoodi ja küsib meesmüüjalt, et kas kedagi vastassoost tööl ei ole, siis tundub see kuidagi veider. Toob ehk isegi muige näole. Vastupidine olukord on aga muutunud tavaliseks ja aktsepteerituks. Samamoodi tundub kõrvaltvaatajale normaalsem olukord, kus mees laseb autoakna alla ja sealt kaheldava väärtusega komplimendi: “kena p*rse sul!” hõikab, kui selline, kus naine sama asja teeks. Kas me elame matšokultuuris, kus naised ongi mõeldud olema kauni näolapi ja tagumikuga iluobjektid ning mehed laiaõlgsed ägeda suuvärgiga isalõvid?

Loomulikult ei saa me üldistada — kõik mehed ei ole sellised. Kahtlemata. Küll aga on suutnud sellised kõva hääle ja vilega ahistajad tekitada meestele väga kergesti külgehaagitava ebameeldiva stereotüübi. Ja selles ei saa kuidagi süüdistada kedagi teist kui neid endid.

Siit ka üleskutse meestele — parandage olukorda! Ossikultuur võis olla moes 90ndatel, aga see aeg on nüüd läbi saanud. Inimene, kellel on natukenegi ajuraasu peas võiks aru saada, et selline käitumine ei ole ligitõmbav — see on ebameeldiv! Kui kahtlete, kust saab tõmmata joone flirdi ja seksistliku kõnepruugi vahel, siis pange end naise olukorda. Kujutage ette, kui teile läheneks kena daam, kes kiidaks esimese asjana kolossaalseid tisse mitte armsat naeratust, siis mis tundeid see teis tekitaks? Või tervitaks teid rõveda irve ja “su tagumik on nii ümar nagu täiskuu ja ma ulun selle peale kui libahunt” lausega? Esialgu paneks ilmselt naerma. Kui aga see toimuks igapäevaselt, siis kas oleks see jätkuvalt sama naljakas? Kaheldav.