Sõdalane, kuningas või armastaja: milline on ühe tänapäeva mehe igapäevane roll?
Katkend Hedvig Everti raamatust “Õnnekunstnik” kirjastuselt Pilgrim.
Nii nagu naisegi puhul, on õnneliku ja küpse mehe puhul esiplaanil olev roll valitud sobivalt olukorrale: Sõdalane ja Kuningas tööalases ja ühiskondlikus plaanis ning Armastaja ja Maag koduses ja isiklike suhete plaanis. Probleemid, mida näeme sageli enda ümber on näiteks Sõdalasena käituv abikaasa, kes nõuab naiselt liiga palju ja püüab temast vormida oma kujutlusele vastavat ideaalversiooni. Või siis Maagina käitumine tööalaselt, kui mees on küll särav esineja ja läbirääkija, kuid kardab langetada vajalikke otsuseid ja vastutada, kartes isikliku populaarsuse vähenemist.
Kui mõelda üldistatatult eesti meeste peale, siis kipub neis olema rohkelt Sõdalast ja seejärel Armastajat — ehk siis saavutused ja vastutuseta naudingujanu — ning Maagi ja Kuningat ehk kaunist vestlusoskust ja väärikust kõige vähem. Naiste puhul jällegi esineb enim Tütarlapse ja Perenaise tüüpe — naiivitare ja kanaemasid — ja vähem Kuninganna ning Armastaja austusväärset ja naudingutele avatud olekut.
Õnnelik on mees siis, kui ta oskab endas tasakaalus hoida eelnimetatud
nelja rolli ja juhinduda valdavalt oma südamehäälest, kasutades ühtlasi mõistuse häält. Oluline on, et mees oma suurt saavutusvajadust ja elu ei juhiks oma ego kaudu, vaid õpiks seda taltsutama ja lähtuks oma kõrgemast minast ehk südamest. Egopõhine suhestumine nii oma unistuste realiseerimisse kui ka näiteks naistesse on pideva rahulolematuse ja kannatuste ning pingutuste rada. Seepärast on oluline, et tegutsedes ja luues oma elu julgeks mees otse ja avameelselt otsa vaadata ka tulemustele ning nähes ebasoovitavat — purunenud suhteid, võlgasid, kehva tervist, ületöötamisest tekkinud stressi ja ärevust — võtaks vastutuse ja julgelt muudaks oma uskumusi ja käitumist, mis teda kibedal teel hoiavad.
Oma elus vastutuse võtmist vältiv mees süüdistab oma elujärjes teisi, võib mugavalt elada naise või vanemate kulul, võib vägivallatseda oma naise ja laste kallal, kui ta leiab, et hellus ja mõistvus peab algama nendest mitte temast endast ja võib põhjustada kuhjaga kurja teadvustamata, et kõik ärritav tema elus tuleneb tema enda mõtlematusest ja oskamatusest olla mehelikult vastutav. Äärmuslikemad näited ülisuureks paisunud vajadusest eneseteostuse järgi, kasutades kõiki ego tööriistu nagu julmus, vägivald ja isekas uhkus on meil ajaloost teada näiteks Hitleri ja Stalini näol. Mees, kes ei anna endale oma tegudest ja valikutest aru muudab õnnetuks esmajoones iseenda, kahjustades sel moel ka kõiki teda ümbritsevaid inimesi. Kuna meeste tee on eelkõige seotud julguse ja saavutustega, on ka nende ego jõulisem ja arenenum kui naistel.
Naiste loomuomane hoolivus, abistamise ja hoolitsemise oskus ning emaks
olemine suurendavad isetust, mistõttu on vähetõenäoline, et naine on võimeline korda saatma massimõrvu, korraldama genotsiidi, hävitama inimesi mingi endale kõrgemana tunduva eesmärgi nimel. Taltsutamata egoga mehed on seda teinud aga aastasadu. Siin ei olegi küsimus kellegi süüs või olemuslikus kurjuses, vaid võimes aduda, et oma sõnade, tegude ja elus loodavate tagajärgede eest ei vastuta mitte keegi teine peale teie enda. Seega on mehe vastutus teistsugune naise vastutusest. Mehel tasub keskenduda just südamega tegutsemise tugevdamisele ja ego taltsutamisele ning naisel seevastu naiselikkuse ja õrnuse säilitamisele koos eneseväärtustamise ning isiksuseks kasvamisega. Seepärast ongi ideaalne isikliku arengu soodustamise keskkond justnimelt lähisuhe, sest koos elades on mõlemal võimalus kõige tulemuslikumalt ja intensiivsemalt
areneda just tänu partneri loomupärastele omadustele. Niisiis lasub enamik vastutust isikliku õnne eest mehe puhul temal endal.
Mees peab jälgima mis motiividel ta midagi oma elus teeb ning lisaks võib
tema õnnelikkust tugevdada naine, kes on sirgunud iseseisvaks, ennastväärtustavaks ja inspireerivaks partneriks oma mehele. Naise puhul ei tee meest õnnelikuks mitte lihtsalt naise olemasolu, vaid mehe isiklikku õnne toetada oskava naise valimine enda kõrvale ja siis selle naise igapäevane lugupidav kohtlemine. Siinkohal meenub väga austatud Gunnar Aarma ütlus, et mehe ülesanne on naist kallistada iga päev mitu korda vähemalt 10 minutit korraga ja kogu südamest. See tugevdab õnnehormoonide teket mõlemas ning nendevahelist armastuse sidet.
Raamatuga saad pikemalt tutvuda Pilgrimi lehel!
