Trivimi Velliste: Eesti mees on nõiaringis kinni...
Meie meestest kõneldes jõutakse harilikult kiiresti tõdemuseni, et mehed on justkui omadega läbi. Küll on nad hoolimatud, endassetõmbunud, raskemeelsed, enesekesksed. Halvemal juhul öeldakse, et mehed on lihtsalt sead. Kus suitsu, seal tuld. Milles on asi? Kus peituvad vajakajäämiste või koguni allakäigu põhjused? Ja kas mehed on naistest kehvemas seisus?
Muidugi on põhjusi palju ja need on mitmekihilised, ulatudes ajas tagasi kaugele. Loomuomadused on teatavasti suurel määral pärilikud, vähesemal määral keskkonna toel õpitud. Kindlasti ei mõju rahva arengule hästi sõjad, suured mässud, võõraste rahvaste vägivald.
Eestlaste viinalembusest on räägitud palju. Fr. R. Kreutzwaldi „Viina katku” ei unustata meelde tuletamast. Kui uskuda vanu kroonikaid, on Eestis alati palju joodud. Kui mõtelda ka soomlaste joomalembusele või samuti Põhja-Venemaa tavadele (tegemist on ju keelelt ja kultuurilt slaavistunud põliste soomeugrilastega), aga ka üldse metsarahvaste nõrkusele viina vastu, siis kerkib küsimus: kas põhjus pole mitte geneetiline?
Eesti mehe arengu kuldaeg oli omariikluse sünd. Vabadus saadi kätte eestlaste seni ainsas teadaolevas võidukas sõjas. See mõjus sadade tuhandete eesti meeste enesetundele murranguliselt. Uhkusega asuti oma riiki ehitama ja isamaalisus polnud mingi sõnakõlks, vaid loomulik hingeseisund. Oli nii palju teha, saavutused olid nii silmatorkavad, et paljud mehed leidsid eneseteostuse maa harimises sõna otseses mõttes, aga eriti just ülekantud tähenduses. 1930-ndate lõpuks jõuti väga kaugele.
Krahh tuli järsku, suurele enamikule täiesti etteaimamatult. Oma kodu kaitsmine on iga normaalse mehe esmaseid vajadusi. Aga kodu oli väga raske kaitsta, sest maailm oli tõesti põrguks muutunud. Lõpuks võeti vastu vaenlase number kaks relvad, et peatada surmavaenlane — vaenlane number üks. Olukord oli rohkem kui skisofreeniline, isegi oma lipu all ei saanud sõdida. Kaotused olid kohutavad — eriti just meeste osas. Eriti just viljakas eas meeste osas. Kes ellu jäänuist polnud üle mere põgenenud, see varjus metsas.
Ja mida pidid tegema naised? Noored naised! Nad pidid ootama ja lootma.
Perekonnad olid lõhutud, lapsed olid pooleldi või päriselt orvud. Ühiskonnas oli pärast Teist maailmasõda suur meeste puudus. Millised pered said sellises maailmas sündida? Kust sai alguse tava, et lapsed kasvasid üles ilma isata?
Esialgu kasvasid lapsed isata selle tõttu, et isa lihtsalt polnud enam. Aeg läks aga edasi, meeste ja naiste arv tasakaalustus, ent ainult mehaaniliselt.
Isata kasvanud poisid ei võinudki õigeks isaks saada, sest nad ei teadnud, mis isa on. Ega siis naise viljastamine pole veel mingi isaks saamine. Ja see nõiaring kestab, sest isad — nagu nüüd on kombeks öelda — tõmbavad uttu. Ja noored naised teavad ning kardavad seda. Ning räägivad, et parem on minna välismaalasele mehele, sest need tunduvad kuidagi turvalisemad.
Kuidas seda nõiaringi katki murda? Kuidas saada üle ajaloo haavadest, mis on palju sügavamad, kui enamik meist on valmis tunnistama? Lihtne vastus oleks: ime peaks sündima! Aga mis see ime oleks? Kuidas see sünniks?
Suured muutused ühiskonnas saavad teoks, kui aeg on küps. Kui olukord lihtsalt januneb paranemise järele. Võib-olla sünnib mõni karismaatiline rahvajuht — nagu kunagi Jeesus Kristus — ja talle hakatakse üha kasvaval määral järgnema. Seda kõigi raskuste ja tõkete kiuste.
Oleme üsnagi parun Münchhauseni olukorras, kes peab end ise juukseid pidi soost välja tõstma. Aga kui Kristus appi tuleb, küllap siis saame hakkama. Igatahes mina olen suur optimist ja usun, et eesti mehest saab jälle asja. Aga see võtab palju aega!
