Mida aga ette võtta nende kurvasilmsete, üksikute sokkidega?

Sokibörsil võib küll sarnased sokid paaritada, aga nende kuluvusaste, värv ja olek võivad pahatihti nörritavalt erinevad olla.

Üksikuid sokke on võimalik aga ikkagi kasutada, tõsi küll – enamasti mitte enam jalas. Soki võib näiteks panna kätte ja sellega sügisel aknaruloo labad suvisest saastast puhtaks lükaga. Eriti tuus on kohe paar-kolm sokki teineteise otsa lükata ja muss mängima panna. Ja Metallica vanakooli-hittide saatel pärast veel sama lükkega pesumasinaalune tolm ka ära menetleda. Töö tõhusus tõuseb hea mitu korda, ja seda mitte ainult James Hetfieldi kidrasoolode toel. Sokimonster aga vaatab oma igitühmi näoga pesumasinatrumlist pealt ja rokib vaikselt kaasa.

Enne kui sügis päris peale tuleb, satud ehk vahel ka Niitväljalt läbi. Või Jõelähtmelt. Või kui sealt mitte, siis vast Ridalast, Suurestast või Valgerannast ikka, et koos kamraadidega mõned väiksed valged pallid green'ilt augu suunas minema lennutada. Ega see mingi golfiartikkel nüüd ei ole, aga niipalju ehk siiski, et enda putteritele ja draividele võid üksikud sokid rahulikult pähe tõmmata. Need võiksid eelistatavalt küll musta värvi olla, kui sa just kaasvõistlejate tuju huvitavaks ei taha teha.

Sokk on tehniliselt isolaator. Aga ega ta nüüd ainult jalga ka isoleerima ei pea. Sokimonstri töövilja võib hõlpsasti peale tõmmata näiteks Oettingeri pooleliitrisele purgile. Sellele tumesinisele, millel keeret 8,9 vol.'i. Põhjus ikka see, et kraam tasapisi libistades augustikuumuses soojaks ei läheks. Peenemad poisid saavad lisasokiga ka enda tüdruksõprade dieetkoolat või siidrilonksu külmana hoida. Kui juhtud snoobimate sõprade juures tšillima ja grillima, siis on isoleersokk suisa hädavajalik. Sest enda purgikest lihtsalt niisama üle-eelmise sajandi Steinway peale toetades jääb minjoonklaveri lahja laki peale ümmargune rõngas. Ja niiviisi sind edaspidi küll enam sinnakanti grillipeole ei kutsuta.

Kui jõulud läbi ja 1. jaanuari rähmgi silmanurgast pühitud, tuleb vaikselt hakata kuuse ärasaatmise peale mõtlema. Alati on mõistlik puu metsa tagasi viimisega pigem kiirustada kui venitada. Hiina poest ostetud ehted ja okste küljes kõlkuva muu harakakraami saab aga taas suruda paariliseta sokkide sisse – nendesse, mis golfivarustuse otsas ehk liiga hipsterlikult mõjuksid. Ühtlasi võib panna soki sisse ka kõik tüdruksõbrale kingitud kuldehted, sest ta eelistab nendele niikuinii seda alumiiniumist surnupealuud, mille ta Uue Maailma festivalil kelleltki poole hinnaga välja kauples.

Kui sul endal koera ei ole, võid proovida hommikuti naabri šnautserile muljet jätta. See on lihtne – lükkad tennisepalli oma kunagisse krokodilliga lemmiksokki ja ongi korras. Koerale on selline kiskumismäng sama vajalik nagu tema omanikule hommikune ajaleht. Pealegi pääsed sa niiviisi selle taadiga pagulasteemadel vestlemast. Kassile sobib õigupoolest seesama mänguasi, aga kuna kassid ei ole vähimalgi määral koostööaltid ega läbiräägitavad, võib selle idee sama hästi ära ka unustada.

Vanaema kaelapingetele on mõnevõrra keerulisem muljet jätta kui naabri parimale sõbrale, ent siiski võimalik. Võtad tüdruksõbra üksiku põlviku – sest see monster tarbib valimatult kõike, mis käib paaris –, topid keetmata riisi täis ja seod otsast kinni. Tehtud. Vanaemale räägid, et asi tuleb minutiks mikrolaineahju panna ja soojaks lasta. Kui vanaema küsib, kas see on mingi trikk, tuleb öelda, et trikki ei ole. Sest trikki lihtsalt ei ole – pärast soojaks laskmist tuleb põlvik mikrolaineahjust välja võtta ja ümber tõmbetuules kangeks jäänud kaela panna. Kõige uskumatum ongi, et sellise vana riisipõlvikuga saab väikestviisi lunastada kõik need kasvuhooneklaasid, mis kunagi ajaloo hämaruses sinu pärast oma lõpu leidsid, kui oli hädasti vaja naabripoistega keset vanaema peenramaad penalteid taguda.

Ülejäänud nipid on juba vana hea klassika. Umbes nagu "Pulp fiction" või midagi, mida kõik teavad. Näiteks see, kuidas sohvale sokid jalga tõmmata ja see siis teise toaotsa lohistada. Sest mõnikord on lihtsalt uut vaatenurka vaja – näiteks lõpetamata remondile, mis juba kolm kuud õiget fiilingut ootab.

Õigupoolest vist ongi aeg käes, sest komplekti taga istuva Lars Ulrichi basstrummide ülekandemehhanism annab just seda õiget jalamadinat, mida seinavärvi segamiseks vaja on.