Lubaduste ja reaalsuse nihestunud kontakt jättis Zheni auto vasaku külje lakkpinnale toona näotu avariisäbru. Avarii skeem oli iseenesest lihtne: Zhen sõitis mööda kiirteed, võttis käed roolilt ära ja näppis enda telefoni, eeldades, et Tesla juhib ennast ise. Tesla jälle arvas, et kui mees istub autos, võiks ta ikka omalt poolt ka mingil määral panustada. Ja nii nad tegidki riivaka ühele katki läinud sedaanile, mis seisis vasakus teeservas ohukolmnurga taga, suunatuled plinkimas.

Zheniga juhtunu võinuks jääda üheks tuhandetest tähtsusetutest plekimõlkimistest sel päeval, aga ometi kujunes see ikooniliseks. Sest päris ise sõitvat autot ei olnud Tesla siis veel tootnud – erinevalt sellest, mida Zhen arvas või mida Tesla esindus talle hambasse oli puhunud.

Kui Reuters seepeale Hiina suurlinnade Tesla-omanikke läbi helistama asus, selgus kohe, et automüügimuster oli nende kõigi puhul sama olnud: Tesla esindused Hiinas tegidki klientidele demosõite, käed lahti, ja pajatasid, et nii see asi käibki, sest see auto on 自动驾驶 ehk tsõ dong tsia šii ehk siis "automaatse juhtimisega".

Tesla, millel oli küll ammu ambitsioon isesõitev auto valmis saada, ei olnud selleni aga veel kaugeltki jõudnud. Ja nii ei jäänud Tesla USA-s asuval peakontoril muud üle, kui lugu kinni mätsida – vaadake, nii ja naa, erinevate keelte vahel läks autopiloodi mõiste lihtsalt kaotsi ja tegemist on hoopiski juhi assistendiga.

Sarnaselt Rein Rauale oskas see auto aga ka hiina keelt ja oli nii Zhenile kui ka esinduste müügimeestele korduvalt südamele pannud, et nad sõidu ajal roolist ikkagi kinni hoiaksid. Seega oli tõlkes kõik alles ja õige – kaduma oli läinud hoopis müügieetika.

Mobileye oli Teslas kasutatavat EyeQ3-tehnoloogiat arendanud 16 aastat, pool Zheni elust. Kauemgi veel. Ja seda mitte Jaapanis ega USA-s, vaid Jeruusalemmas – kolme usu pühamus, siinpool udupeene rahu rohelist joont.

EyeQ3, mis algselt pidi väsitavatel sirgetel lihtsalt juhi abina toimima, osutus sedavõrd tõhusaks, et suutis oluliselt rohkem, kui pidanuks. Medalil oli aga ka roostes külg – nimelt laskis EyeQ3 ennast väärkasutada. Ja mitte ainult Zhenil, vaid kellel iganes. Ning inimesed tegidki seda. Tegid, salvestasid, jagasid ja laikisid, sest auto, millega sai käed lahti sõita, tundus lihtsalt mega-cool.

Üks jagajatest ja laikijatest oli Joshua D. Brown. Ta fännas Teslat ja selle avariiennetussüsteemi niivõrd, et kutsus autot hellitavalt Tessyks. Nagu ameeriklased ikka, ei koonerdanud ta ülivõrrete ega ka läbisõidukilomeetritega. Esimese üheksa kuuga söötis ta Tessy rataste alla 72 000 kilomeetrit asfaldilinti pluss need mõned meetrid kruusa, mis peateelt ta kahvatusinise kodu ette viisid.

Joshua istus 7. mai selgel ennelõunal taas oma läikivmusta autosse ja tegi seda, mida ta ikka oli teinud. Seda, mida me tiinekatena kõik varem oleme teinud, ainult et jalgrattaga – Joshua sõitis käed lahti. Ometi ei olnud ta otseselt riskija, sest kümme aastat demineerijakarjääri Ühendriikide armees viitab üldiselt ettevaatlikule loomule.

Joshua keeras maanteele number 27A ja lükkas rauda 120 km/h. Spidomeeter, tõsi, näitas tal kiirust miilides. Ta piloteeris oma lemmikut madallennul mööda teist sõidurida. Või pigem küll sõitis lihtsalt kaasa. Mida ta rooli taga täpsemalt tegi, ei teagi keegi, ent autopiloot rokkis enda algoritmide peal ennastunustavalt... ja lihtsalt ei märganud, et vastassuunast vasakpöördele läinud rekka jõuab kohe risti nende tee peale. Veoki roolis olnud 62-aastane Frank Baressi sai oma päevaplaani ootamatust muutusest alles siis aru, kui Joshua ta haagise alt tohutu pauguga läbi tuhises.

Tesla autopiloodile ei jõudnud seejuures isegi pärast kokkupõrget kohale, et on saabunud aeg pidurdada. Tehisintellekt vedas katuseta kummitusautot veel 300 meetrit ja tee peale ette jäänud kaks traataeda lendasid juppideks nagu filmis. Ikka veel töökorras EyeQ3 navigeeris Tessy kahe puu vahelt läbi ja oleks mööda Bobby Vankavelaari koduaeda ilmselt veelgi surfanud, aga ette jäänud elektripost keeras selle idee lõplikult tuksi.

Metallkänkar tegi oma viimase vasakpöörde ja jäi rohetavale muruplatsile pidama, "Harry Potter" 17-tollisel puutetundlikul ekraanil ikka veel mängimas. Seda viimast väitis vähemalt Baressi, kui ta – ise näost valge ja käed värisemas – kabrioks muutunud Tesla lõpuks Vankavelaari aiast üles leidis. Kõik viitas üsna üheselt sellele, et teha ei olnud enam midagi. Ainus, mille pärast Baressi tol hetkel ei muretsenud, oli vallandamine, sest ta töötas iseenda firmas.

Baressi treileril polnud seejuures suurt midagi viga, väljaarvatud kaks vagu, mille Tesla piilarid haagise alaserva olid kündnud.

"Ta sõitis nii kiiresti läbi mu haagise, et ma isegi ei näinud seda autot," ütles Baressi Associated Pressile, kes ta kodust, Palm Harborist hiljem üles otsis.

Kui Vankavelaar oma paanikas abikaasa telefonikõne peale laekus – olles seejuures heaga proovinud mitte kellelegi sisse, otsa või alla sõita – kinkis ABC Action News talle kuulsuseminuti. "Ma ei võtaks kunagi käsi roolilt ära ega isegi mõtleks selle peale, et osta auto, mis ise sõidab," ütles Vankavelaar kaamerasse.

Vaevalt, et vaid Vankavelaari avameelsus seda põhjustas, aga Tesla aktsia kukkus paar päeva hiljem 2,5 protsendipunkti. Ühendriikide läänekaldal, palmidest palistatud Palo Altos asuv peakontor raputas endale näpuotsatäie tuhka pähe, öeldes et avariisse sattunud mudeli süsteem oli alles beeta-faasis. Ja lisas, et juht peab sellest olulisest seigast endale siiski aru andma.

Mobileye'le oli see kõik liiast. Ettevõtte rajaja, IT-professor Amnon Shashua võis küll olla harjunud pidevalt õhus rippuva relvakonfliktiga, sest ta firma Ida-Jeruusalemmas asuv peakontor jäi Läänekaldast kiviviske kaugusele. Aga kõikvõimalike beeta-versioonide ja liialt entusiastlike tehnikasõprade letaalne sümbioos ei sobinud Shashuale puhtalt põhimõtte poolest.

Seega ütles EyeQ3-tehnoloogial põhinevat autopilooti tootnud Mobileye juuli lõpus üles igasuguse partnerluse Tesla Motorsiga. Ja loomulikult lõppes börsipäev Mobileye aktsia jaoks tol päeval kusagil keldrikorrusel. Kusjuures seda hoolimata nii Intelist kui ka BMW-st, millest olid Tesla asemel Mobileye' uued bestikad saanud.

Tesla aktsia eriti ei kannatanudki ja kui Shashualt seepeale küsiti, kas kunagi võiks koostöö Teslaga ehk ka jätkuda, ütles mees midagi stiilis "jah/ei/võib-olla" ja lõpetas oma diplomaatilise udu kõige ebamäärasema tsitaadiga Henry Kissingerilt. Päriselt ka.

Õnnetusega seonduv info elas justkui oma elu. Kui New York Times fataalse õnnetuse tagamaad enda esiküljele paiskas ja mitmes järjestikuses loos "isesõitvast" autost kirjutas, oli selge, et kõik, mida ühiskond autopiloodist teadis, küündis parimal juhul lünkteksti tasemele.

Mobileye kiip nimelt ei pidanudki rekka ja Joshua kokkupõrke vältimiseks midagi tegema, sest Tesla ei ole isesõitev auto ja õnnetused juhtuvadki siis, kui juht ei tegele juhtimisega. Õnnetuse põhjused taandusid treileri valgele värvusele ja Florida eredale päiksele, mis sensoreid pimestas. Ja sellele, et kõrgel haagisel polnud allasõidutõkkeid, nii et EyeQ3 vaatas selle alt läbi. Liiatigi ei pidanud EyeQ3 tuvastama ristsuunalist liiklust ega ka teetöid.

Joshua oli lihtsalt ajast ees, sest see kõik on Teslal lähiaja plaanidesse sisse kirjutatud.

Mis puutub Bobby Vankavelaari muruplatsi, siis viidi Tessy sealt muidugi minema. Suuremalt jaolt – sest iga kord, kui Bobby muru niidab, leiab ta ühtlasi Joshua auto kõveraid tükke. Ja iga kord mõtleb ta, et miks autopiloot ometigi surnud meest sõidutas.

Pügatud murust hoolimata ei taha Bobby lapsed igatahes sealpool maja enam palli mängida – kartes autosid, piloote ja kõike seda, mis nende kahe mõiste vahel veel kaduma võib minna.