Vaikuses kasvanud

„Eestis nagu ka Hollandis ei tehta kõva häält,” jutustab Aile, kes enne Itaaliat elas neli aastat Hollandis. „Käisin hiljuti oma Pariisi sõbraga Tallinnas muuseumis. Sinna tuli üks klass ekskursioonile ning mu sõber vaatas seda 13–14-aastaste laste gruppi, suu ammuli: „Mis neil viga on?” Ta oli tõeliselt jahmunud sellest, kui vaiksed on eesti lapsed. Olnuks need prantsuse noored, poleks seal kuulnud oma mõtteidki.

Meie ühiskonnas näitab kõva hääl justkui nõrkust, osutab inimesele, kes ei suuda ennast kontrollida. Siinsest kultuurist tulnul on üsna raske teha ooperihäält.”

Aile räägib laulma õppimisest ja õpetamisest: „Laulja pill pole nähtav, see võimaldab suurt hämamist ja hookuspookust. On lihtsalt sõnul kirjeldamatu, milline ajupesu ja psühhoterror valitseb lauluõpetuses üle maailma. Sellest võiks kirjutada raamatuid ja teha õudusfilme.”

Diiva ja tema kapriisid

„Mida vanemaks saan, seda valivamaks muutun ning seda enam tunnen, et mul ei ole aega raisata. Mul puudub igasugune kaastunne inimeste vastu, kes ei tee tööd. Puudub kaastunne laiskuse ja mõttelõtvuse vastu ning eriti puudub mul kaastunne mitteviitsimise vastu ühises töös.

Aga muus mõttes ma ei ole hea materjal diiva jaoks. Muidugi nõuab minu töö eripära teatud tingimusi ning nende eest ma võitlen, tõeliselt võitlen. Need on lihtsad asjad: pean jooma palju vett ning korralikult magama, vajan und, rahu ja vaikust. Limusiin ukse ees ja viie tärni hotell ei ole töötingimused, keda me lollitame.“

Profitase — see on ka müüdavus

Mida kaugemale jõuad, seda enam tuleb mängu raha ja seda enam saab lauljast toode, ütleb Aile. Professionaalne tase algab sealtmaalt, kus interpreedi kõige nõrgemgi päev on müüdav.

„Professionaalsus ongi see, et sa oled võimeline kordama ennast õhtust õhtusse täpselt ühtmoodi, samas täites kõik „koopiad” iga kord ka emotsiooniga. Amatöörlikumas kultuurkonnas tekib inimesel vahel tunne, et ta ei ole justkui piisavalt kunstnik, kui ta ei improviseeri.

Profitasemel improviseeritakse proovis, laval aga üksnes neil puhkudel, kui midagi juhtub, kui miski ei lähe nii, nagu oli plaanitud. Siis peab improviseerimise sahtel lahti olema, et oleks kamaluga võtta. Aga üldiselt on professionaalsus see, kui sa esitad kogu aeg sedasama kvaliteeti, mida oled proovides harjutanud, lisades sinna selle jumaliku, mis meile on antud. Või ei ole antud.”

Ooper jääb

Süva ja popp on teineteisest üha kaugenenud ning Aile arvab, et vähemasti vokaalmuusikas nad ei saagi enam läheneda. Mikrofonilauljat saab upitada õigele kõrgusele juba ka live’is. Aile jutustab hiljutisest skandaalist, mis puhkes ühe talentide otsimise saate järel, kui esinejal oli viis nii metsa läinud, et haipimisel tekkinud programmisisesed heliefektid reetsid „järeleaitamise”. Meid ümbritsev igapäevane tarbemuusika aga ongi läbinisti sünteetiline.

„Pane nüüd ennast minu olukorda, kes ma lähen lavale. Õhurõhk siin mere ääres on parajasti nii madal, et veri ka ei rõhu enam, mul on väike nohu ning lisaks on dirigent halvas tujus. Ja selles seisus pean ma võistlema masinamuusikaga — kvaliteediga, mida publik on plaadilt kuulnud.”
Kas see tähendab, et ooper saab ajalooks? Aile Asszonyi on kindel, et mitte. Iseküsimus, milline on publiku maitse ja arusaam sellest. „Klassikalise muusika kuulamine nõuab süvenemist, mida elus läheb vaja aina vähem, kõik tuleb nätsutatuna meile kätte. Kuid hea laulmine ning vahetu, elav musitseerimine toob inimesed ikkagi ooperi juurde.
Hästi laulda ei tähenda võimet teha lihtsalt kõva häält, karjutud muusika lööb nagu rusikas näkku — in your face. Kütkestav on hästi treenitud hääl, millel on sedavõrd palju ülemhelisid, et need ise kannavad kõla üle orkestri. Sellise hääle sees kümmelda on ühtviisi joovastav nii lauljale kui ka publikule ning see jääb alati inimesi lummama.”