Selle nädala alguses palusin ma Cristinalt DELFI Naistekale intervjuud. Milline on elu riigis, mis eestlasele tundub kaugelt vaadates päikselise tango kuningriigina. Kui palju tegelikult peidab selle riigi tavakodaniku kurbust ja vaeva Argentina päikeseline fassaad?

Cristina, kui palju aastaid oled Sa koduabilisena leiba teeninud?

Nii palju, kui ma iseennast mäletan. Kõigepealt kodus vanemaid aidates ja hiljem koduabilisena raha teenides. Kahjuks ei olnud minu vanematel võimalik anda mulle haridust, mida nad oleksid tahtnud ja seepärast ei oska ma muud tööd kui koristada ja süüa teha. Riigikoolid, mis on siin Argentinas tasuta, on tuntud ääretult halva taseme poolest.

Kui ma sünnitasin lapsed, oli minu suurimaks sooviks anda neile erakooliharidus. Erakool siin Argentinas ei tähenda muide seda, mida ehk Euroopas…see on kool, mis maksab su lapsele 150 peesot (umbes 37 dollarit) kuus ning kus neil on võimalik õppida vähemalt lugema ja kirjutama. Loomulikult on see summa meie jaoks suur, aga ma võtsin end kokku ja töötasin nii palju, kui
jaksasin oma laste nimel.

Kus töötab su poeg Rodrigo täna?

Väga uhkes ostukeskuses siin Pilari linnakus nimega Jumbo. Rodrigo on Nike´i spordipoes müüja, kus ta teenib oluliselt rohkem kui mina või mu abikaasa Luis.

(Naeratab.) See töökoht on tal ainult tänu haridusele, mille me talle andsime.

Mida teeb su abikaasa Luis praegu?

(Ohkab.) Luis on üle 50 aasta vana ja Argentina suurimaks probleemiks on see, et keegi ei taha vanemaealisi inimesi palgata. Mu abikaasa aitab majatööde juures, parandab kõike, mida vaja. Selle järele pole aga inimestel pidevat vajadust ning Luisi sissetulek on seetõttu ebaregulaarne ja väike. Kui Luisil oleks erakooli haridus nagu mu poegadel ning ta oskaks lugeda ja kirjutada, saaks ta kindlasti praegu tööle mõnda majapidamispoodi. (Mõtleb.) Argentina suurimaks probleemiks ongi haridus. Sellest algavad enamus meie probleemidest. Meie riik ei selgita inimestele, kui vajalik see tegelikult inimese eluks on.

Kui vanalt hakkad Sa, Cristina, Argentinas pensioni saama?

Minul on pensionieani jäänud kaks aastat, ehk 60-aastaselt. Pensioniga on meie riigis samuti suured jamad, kuna suur osa Argentina lihtrahvast teeb tööd lepinguväliselt. Nii nagu mina teen kodutöid seal, kus parasjagu vajadust on. Riik maksab aga pensioni tööaastate pealt, mida mul ei ole võimalik tõestada.

Kui suur on Argentina kodaniku pension?

Tuhat peesot (umbes 250 dollarit ehk kuskil 3750 krooni). Kuna mul jäi töölepingu puudumise tõttu 15 aastat oma elutööst riigile tõestamata, hakkan ma saama 800 peesot (umbes 3000 krooni).

Kas selle rahaga saab siin Argentinas hakkama?

Ma ei saa öelda, et ei saa, sest muidu poleks mind ju siin (Cristina silmad valguvad vett täis). Ma ei ole elus kunagi üle tuhande peeso kuus teeninud. Kui Luisil tööd pole, elame me selle rahaga mõlemad. Isegi kui ma hakkan pensioni saama, pean töötama nii palju, kui tervis lubab.

Kui suur peaks olema pension, millega tuleks inimene Argentinas välja?

Kaks tuhat oleks piisav. (Umbes 7500 krooni).

Millised on Sinu majapidamise igakuised kulud?

Telefon maksab igakuiselt 70 peesot (262 krooni), elekter 60 (225 krooni), gaas 50 (187 krooni), vannivesi 25 (93 krooni) ja joogivesi 20 (75 krooni). Kokku umbes 225 peesot (umbes 800 krooni).

Kui palju kulub Sul kuus toidule?

Kõik see, mis maksudest ja tuhandest peesost üle jääb. Toit ja riided on siin Argentinas meeletult kallid.

Miks toit nii kallis on? Argentina on põllumajanduslikult rikas maa, see on ju riigi põhiallikaks?

Jah, aga meie riik on korrumpeerunud. Meie võim mõtleb ainult rahale ja mitte oma inimestele. Kõik, mida toodab meie maa, läheb ekspordiks välismaale. Argentina parim liha läheb kõik Euroopasse ja Ameerikasse ning liha, mis meie poes müügil, on see, mis jääb parmast üle. Peale selle on riik pannud põllumeeestele peale meeletud maksud ja nii on ka piima ja juurvilja hinnad kõrged. Mul on väga raske mõista, et ma elan maal, kus kasvab kõike, aga ma ei suuda oma palgast endale tihti isegi puuvilju lubada.

Kas arstiabi on Argentinas tasuta?

Jah, kui oodata järjekorras, mis võtab kuid, siis on see tasuta. Mul olid kaks nädalat tagasi pankreases meeletud valud ja arst ütles mulle, et kui ma ei maksa, pean järjekorras ootama kaks kuud. Aga mul olid ju valud sel hetkel. Visiit maksis mulle 50 peesot, test 50, tabletid 50 ja uus arstikontroll 50 peesot. 200 peesot, et üldse saada arsti jutule. Mina veel jõuan seda maksta, kuna minu sissetulek kuulub keskklassi hulka, aga paljud teised argentiinlased ei suudaks seda iialgi teha.

Ma olen tänavapildis märganud, et argentiinlastel on väga kehvas seisus hambad. Kas hambaravikulud on siin samuti meeletud?

Argentiinlaste hammaste puhul pole tegelikult niivõrd tegu hambaarstiga, vaid see tuleb sellest, et meie emad ei ole suutelised oma lastele ostma piima, mis on vajalik nende luude ja hammaste normaalseks kasvuks. Piim on Argentinas meeletult kallis ja seepärast on meie rahva suurimaks probleemiks kehvad hambad ja muud luuprobleemid.

Sa märkisid, et oled pettunud siinses riigivõimus — ometi ma tean, et oled suur president Cristina Kirchneri fänn?

Ilma Cristinata ei hakkaks ma saama üldse riigilt pensioni, sest mul ei ole ühtegi dokumenti, mis minu tööaastaid kinnitaks. Cristina tuli välja seadusega, mis annab igale minusugusele pensioni vähemalt 15 tööaasta eest, olenemata, kas mul need paberid on või mitte. Sellepärast Cristina meeldib mulle. Ilma temata ei saaks ma üldse riigilt raha.

Kas sa teadsid, et Cristina Kirchner sõidab igal hommikul tööle miljoneid maksva helikopteriga. Tema kodu asub vaid kümne kilomeetri kaugusel pealinnast?

Aga kas seda ei tee mitte iga riigi president?

Üldiselt pole see ilus tava, kui enamik sinu riigi kodanikest elab näljas ja vaesuses…

Nojah, võib.olla on Sul õigus. Ma pole kunagi sellele niimoodi mõelnud. Nii on käitunud kõik meie riigi juhid.

Kas sa teadsid, et Argentina president Cristina Kirchner hoiab oma isiklikku raha mitte kodumaal vaid hoopiski Šveitsis?

Seda ma ei teadnud. Aga miks ta oma raha meie riigis ei hoia?

Sest isegi Argentina president ei usalda oma riiki…

(Ohkab.)

Päeval, mil suri Cristina abikaasa Ernesto Kirchner, tõusis Argentina Lääne investorite silmis saja punkti võrra.

Oi, seda ma ei teadnud.
Meie riigivõim on kahjuks alati olnud korrumpeerunud. Ja kõik poliitikud, kellel on ausad ideed, peavad neid mingil hetkel muutma, kuna neid sunnib maffia. Nii et kõik, kes meid juhivad, muutuvad ühel hetkel nagunii halvaks ja varastavad oma rahva tagant, sest muidu nad tapetakse lihtsalt maha. Argentiinlased on sellega harjunud. Me ei pööra seepärast võimule enam tähelepanu. See oli juba Peroni ajal niimoodi.

Cristina, kas Sa oled kunagi oma riigist välja reisinud?

Enamik meie riigi kodanikest pole mitte kunagi kodumaalt välja saanud. Ei minul ega ühelgi mu tuttaval pole isegi mitte passi. Ja mida me saame rääkida reisimisest, kui mul pole elus olnud isegi ühtegi puhkust, maksimum on puhkepäev. Ma olen alati töötanud päevast päeva, raseda või haigena. Ka päeval, kui ma kaotasin oma isa, pidin tööle minema. Sest teistmoodi ei ole mul võimalik Argentinas ära elada.

Ma tean, et Su poeg Rodrigo plaanib kolida Hispaaniasse. Mis tundeid see plaan Sinus tekitab?

Loomulikult olen ma kurb, et mu noorem poeg läheb minust nii kaugele. Ometi ma tean, et siin Argentinas ei ole tema jaoks võimalusi ja lootust elada inimväärselt. Tema tüdruksõber Laura on pärit Barcelonast. See on Rodrigo ainus võimalus oma kodumaalt pääseda, et elada vähegi normaalsemat elu, reisida ja näha maailma.
Ma tean, et Hispaanias saab ta tööd tänu haridusele, mille me Luisiga talle andsime ja mille nimel me elasime peost suhu ning läksime tihti voodisse tühja kõhuga. Viimaks ometi on meie kannatused toonud lootust meie perekonda. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks kolinud Argentinast ära — jumal õnnistas Rodrigot hispaanlannast kallimaga, kes päästab ta elu, sest kodumaa on tema jaoks hetkel vanglaks.