Mees kirjutab: sünnitamine või mitte sünnitamine on kahe inimese ühine otsus, mitte naise ainuõigus!

Martin Helme aborditeemaline sõnavõtt ja Naisteka toimetuse vastus sellele ajasid meie lugejad tagajalgadele ja meil on selle üle väga hea meel. See on nii oluline teema, milles peavad sõna saama ja oma arvamust väljendama kõik, kes soovivad ning me hea meelega anname selle võimaluse. Meile kirjutas Viktor, kes ütleb, et kuigi loode kasvab ema kehas, ei ole ta siiski osa emast, vaid omaette isiksus, kelle saatuse üle peavad otsustama mõlemad vanemad, mitte naine ainuisikuliselt.

Igasugused sõnavõttud teemal, et “mehed soovivad naistele dikteerida mida oma kehaga ette võtta” (on ju über populaarne statement, kõlav ka, selline suisa lööv) ei maksa tegelikkuses paberit, millele kirjutatud ning lendavad lõhki ühe väga lihtsa argumendi vastu.

Lapsi kõikides seadustes käsitletakse kui indiviide. Punkt. Nad ei ole osa naise kehast, nagu ka osa mehe kehast, nad ei ole vara ja ei ole kellegi omand. Mitte keegi ei tohi otsustada lapse eest, v.a. tema eestkostjad, kes paraku on siis ka raseduse hetkeks tema vanemad. Pronto.
Ja tema vanemad on siis vastavalt mees ja naine.
Ja nii nagu abielu lahutuse puhul mõlemad pooled kannavad vastutuse laste kasvatamise ja heaolu eest (selle üle, ma loodan, Te ju ei vaidle ?), ja nagu ka abielus mõlemad pooled kannavad seda vastutuse, siis ka sünnitamine või mitte sünnitamine on kahe inimese ühine otsus. Punkt.

Seega abordi või sünnitamise otsus ei oma teps mitte midagi ühist naise õigusega oma kehaga ümber käia nii, nagu ta parasjagu tahab. Paraku on loodus loonud meid sellisena, et loode kasvab naises ning sünnitab naine, see on looduse seadus, kuid mitte üheski seaduses, k.a. alaarenenud Aafrika riikides, ei ole kirjas, et laps oleks vara, mille üle on naisel absoluutne otsustamise õigus. Näiteks oma abikaasaga ma olen osalenud mõlemal sünnitusel ja julgen väita, et elasin koos temaga läbi igat hetke sellest, algusest lõpuni.
Jah, emadel on pahatihti (ka minu puhul) lastega oluliselt tugevam seos, nii on — ja ma siiralt usun, et naisel võiks küll olla viimane sõna selles disputis (kuna pooli on parasjagu kaks, ja 50/50 olukorrad võivad ette tulla), kuid see kindlasti ei saa käia ettekäände all, et see oleks justkui naise otsus selle üle, kuidas oma kehaga läbi käia.

See “kehaga läbi käimise” väljend kuulub suhteliselt lihtsalt ümber lükatavate väidete rubriiki, mida on tore miitingutel megafooni karjuda, kuid, mis parasjagu ei kannata esimest vastuargumenti. Ja kui printsiibis, mul mehena ja kodanikuna pole küll mitte midagi selle vastu, et naisel oleks viimane sõna otsustamas kas sünnitus tuleb või mitte, siis ma arvan et ettekääne, mille alusel see otsus toimub on äärmiselt oluline, kuna ühel juhul, naine justkui jätab endale ainuõige otsustamise õiguse ja teisel juhul, nii nagu laste eestkoste jms. Otsus ja vastutus tuleb kollegiaalne ja vähemalt kohustab naist oma mehe käest arvamuse küsima. (mida ka, üllatus-üllatus, iga kord ei toimu, eksole)

P.S. Ma üldjuhul ei võta vaevaks ja ei kuluta aega ajakirjanduse kommenteerimiseks, kuid antud juhul puudutasite isiklikku ja tõtt öelda, sellest feminismist on juba natuke pohlad ka. Helmesid küll ei õigusta, see on vast teine äärmus, kuid need agressiivsed feministide väljendid koos kõigi eest rääkimisega on nüüd küll teine äärmuse liik.

Kirjutage meile aadressile [e-mail] ja andke teada, mida teie raseduse katkestamisest ja kõigest sellega seonduvast mõtlete!