Ma ei häbene tunnistada, et teenin üle 2000 euro. Selle nimel sai omandatud haridus Tartu Ülikoolis. Alustatud esimesel töökohal pisikese mutrina, kes ülemustele kohvi ette tassib ja teistele alt üles vaatab.

Nüüd, olles 31, võin öelda, et olen kuskile jõudnud. Ühes riigiasutuses keskastmejuht. Ma ei pea end teistest paremaks ja plaanin minna peagi ka teist magistrit omandama, et enda silmaringi ja võimalusi veel laiendada.

Valitsus kui kaubanduskett, mis kliente meelitab

Mis aga mind vihastab on see, kuidas poliitikud peavad end teistest paremaks ja kehtestavad mängureeglid suuresti selle põhjal, kuidas neile järgmistel valimistel kasulik. Justkui kaubanduskett, kes vaatab, mis reklaam ja tooted tarbijate peal töötab. Ehk õnnestubki nii mõni vimka välja mõelda, et kunded teiste pakkuja juurest üle meelitada.

Nii on ka praeguse maksupoliitikaga. See on üdini jabur ja karistab inimesi, kes näevad vaeva, et elus hakkama saada. Mu enda isa läheneb pensionieale, aga kavatseb ka siis tööd edasi teha. Nüüd nädalavahetusel luges ta mõru näoga selle kohta, kuidas ta edaspidi maksumuudatuste tõttu kaotab, kuna tahab veel tööd rabada ja palk on liigagi korralik. Istuks ta käed rüppes, siis maksumuudatused teda ei mõjutaks.

Ja samamoodi ka noorte puhul. Ma olen pärit väiksemast kohast ja näen kõrvalt ka mandumist. Mõni klassiõde lõi kiiresti käega - küll saab ka Soomes töötava mehe kulul elada. Kui too pildilt kaob, leiab mõne uue. Karjääri peale ei mõelda. Ka praegune raha on kui sülle kukkunud.

Mis õng, andke rohkem kala

Kindlasti on väga palju toredaid peresid, kus sissetulekud väikesed ja muudatus mängib suurt rolli, kuid paraku on kindlasti ka neid, kes raha tuulde lennutavad ja raiuvad, et riik peaks neid veel rohkem aitama. Milleks üks kala, kui võiks saada rohkem. Peamine, et keegi enam võrku pihku ei suru. Pigem avalikult veel rohkem rääkima palkade kui selliste ebavõrdsusest ja motiveerima maksusüsteemi kaudu tööandjaid väärt inimestele rohkem maksma.

Maksu- ja tolliamet kurdab palju selle üle, et siiani on neid, kes ümbrikupalka normiks peavad, rääkimata igasugu OÜ-dega seotud skeemidest. Või seegi, et üüriraha üürnikult mustalt vastu võetakse. Kas edaspidi on inimesed rohkem motiveeritud näiteks üüriasju seaduslikumalt ajama? Vaevalt. Tean ka oma tutvusringkonnas inimesi - muidu väga korralikud ja seadusekuulekad - kes tunnistavad, et ehk sätivad asju veidi ümber, et ei peaks nii palju maksma.

Kõige hullem on muidugi ka see, kui palju küsimärke ja arusaamatusi ses seadusandluses on. Kiirustatult ja pealiskaudselt vastu võetud.

Mul pole midagi solidaarsuse vastu, aga rahaasjades võiks siiski olla ühetaoline ja selge maksusüsteem. Kas mitte pigem see ei võrdu võrdsusega?!