Töö ja kodu ja lapsed. Töö ja kodu ja lapsed. Töö ja kodu ja … Mari tüdineb ühes rütmis kulgevatest päevadest. Ta tahab teha midagi teisiti, midagi rutiinist erinevat.

Veiniklaasi abil päästab ta valla sellise iseenda nagu ta olla tahaks: rõõmsama, avatuma, tegusama. Isegi koristamine lendab linnutiivul.

Suve algul tekib talle komme osta liitrine punane vein, mida on hea mulliveega lahjendada. Oivaline! Niimoodi päev päeva järel.

Jooki naudib Mari enamasti üksinda. Kui tal tekib lobisemistuju, siis avab arvuti ja virtuaalne seltskond on mõne hiireklõpsu kaugusel.

Suve lõpul tühjendab Mari veinipudeleid endise hooga. Sellestki on saanud rutiin.

Ta tunnistab iseendale: liiter veini iga päev ei ole mitte mõnus lõõgastus, vaid probleem.

Ent kuidas sellest lahti saada?

„Poes vaatasin, kui palju mu mees enda jaoks alkoholi ostukorvi paneb, temast rohkem ma ei tahtnud võtta. Alati see ei õnnestunud, mees joob mõistlikumalt kui mina,“ meenutab Mari (33). „Kui hommikul oli jälle halb olla, siis mõtlesingi, et enam nii ei tee, ja hakkasin otsima muid võimalusi. Tundsin, et vajan abi väljastpoolt.“

Mari kasvatab kaht alaealist last. Raseduste-imetamiste ajal hoidis ta alkoholist eemale, aga muidu on talle alati napsitada meeldinud, 15. eluaastast peale. „Minu meelest oli äge, et käid nädala sees tööl ja siis nädalavahetusel pidutsed kõik pinged maha, lased ennast lõdvaks ja tunned elust rõõmu. Kodus võtsin niikaua, et sakk oli sees, ja siis läksin pidudele,“ kirjeldab Mari. „Lapsed alati ütlesid, et ema, ära joo, aga minul oli ükskõik. Piinlik tunnistada. Olen terve elu olnud kimpus madala enesehinnanguga. Öeldakse, et naised juuakse ilusaks. Eks naised joo ennast ise ka ilusaks, sa oled ju palju ägedam, kui sa oled svipsis.

Mind ennast häiris lapsena, et vanemad olid napsitades hoopis teistsugused. Täiskasvanuna olen ka ise purjuspäi rumalusi suust välja ajanud, alkohol kaotab ju igasugused piirid. Korra pidid mu vaesed lapsed peaaegu nägema, kuidas ema koju roomab. See oli juhus, üldiselt eelistan minna välja pidutsema või kellelegi külla, mitte juua ennast purju oma kodus. Niipalju mul piinlikkusetunne säilib.“

Internetis ringi vaadates sattus Mari „Sa ei ole üksi“ foorumisse, kus räägitakse vaimsest tervisest ja heaolust. „Lugesin seal läbi kõik teemad, mis alkoholismi puudutasid. Sain foorumis rääkida anonüümselt, nii et keegi mind ei tea. Nõnda on kergem. Kui ma kahe aasta eest suitsetamise maha jätsin, siis elasin samuti erinevates suitsetamisest loobumise foorumites. Mida rohkem sa asjast tead, seda tugevamaks arened,“ usub Mari.

Foorumis soovitati tal minna abi otsima mõnda ravikeskusesse, mille riik on asutanud „Kainema ja tervema Eesti“ programmi raames. Tallinnas elavale Marile sobis, et üks ravikeskus asub tema kodulinnas ning et abi on tasuta. Ta saatis e-kirja, et ennast kirja panna, ja nädala pärast istuski meditsiiniõe vastuvõtul. Esmalt hinnati tema tervist, ta tegi mitu testi, vereproovi järgi vaadati, kas maks on korras. „Psühhiaatri juures käisin ühe korra ja seal tuli välja, et mul ei ole vaja mingeid rohtusid,“ rõõmustab Mari. Igaks juhuks kirjutas arst talle siiski välja nalmefeeni sisaldavad tabletid, mida tuleks võtta sellisel päeval, kui õhtul on ees pidu, aga ta tunneb, et ei suuda joomisega piiri pidada. Seni seisab Maril see tabletikarp puutumata.

Küll aga võttis Mari tänuga vastu võimaluse käia psühholoogi juures, et iseendas selgusele jõuda. „Kui ma juba sinna läksin, siis ei jäänud muud üle, kui ennast kokku võtta. Maksumaksja raha eest käin seal, siis oleks ka narr kõigele käega lüüa,“ muigab Mari. „Esimesel kohtumisel naersime psühholoogiga, et alkoholist polegi midagi rääkida, oleme lahanud mu kõiki muid probleeme. Läks õnneks. Võtsin tahtejõu kokku ja rohkem polnudki vaja, et joomisest lahti saada. Ainult et selle otsuseni jõudmiseks oli vaja abi. Suitsetamise jätsin omal ajal maha täpselt samamoodi, lihtsalt võtsin otsuse vastu ja kõik.“ Psühholoogi juures on ta käinud neli-viis korda ja soovib seda kindlasti jätkata.

Veinitamise asemel Mari nüüd maiustab, tunduvalt rohkem kui varem. „Eks ma asendasin väikestviisi ühe sõltuvuse teisega,“ möönab ta. „Suitsetamist maha jättes oli samamoodi, magusat kulus kilode kaupa rohkem. Miski peab ju heaolutunnet tekitama, eriti pingelisel perioodil.“

Mari leiab, et kainena on elu muutunud rutiinsemaks kui varem: ta ei käi enam nii palju väljas ega kohtu tuttavatega. „Mul tuleb leida mingi uus tegevus, et elu ägedaks saada,“ usub ta. „Alkohol andis energiat – see oli küll järgmisest päevast laenatud, aga ikkagi. Nüüd olen õhtuti väsinud, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Psühholoog ütleb seepeale, et ma tahan liiga tubli olla. Latt on nii kõrgele seatud, et see väsitabki ära.“

Lõppkokkuvõttes on Mari ikkagi rahul, et joomisest vabanes. „Praegu ei vahetaks ma ilusaid hommikuid enam mitte millegi vastu. Minu puhul on nulltolerants, sest ma kardan, et kui võtaksin ühe joogi, siis saaks sellest nagunii mitu. Nagu suitsuga – et kui ühe võtad, siis oled jälle selle konksu küljes kinni,“ mõtiskleb ta. „Nädalavahetusel käisin esimest korda kainena peol ja tantsisin tallad rulli. Tundsin, et ei olegi vaja juua. Tahan kindlasti minna ka ööklubisse, kus ma pole kunagi ilma napsitamata käinud. Kui ma suudan teha kaine peaga neid asju, mida seni tegin alkoholi toel, siis ilmselt kaob igasugune mõte, et lööks mahajätmisele käega.“

Mari lapsed on väga rahul, et ema enam ei joo. „Kui ma võtan alkoholivaba õlut, siis noorem laps tuleb alati küsima, kas see on ikka ilma alkoholita,“ muigab Mari. „Praegu ma enam „Sa ei ole üksi“ foorumis nii tihti ei käi: mis ma ikka hõiskan seal iga päev, et täna ma jälle ei joonud. Aga vähemalt korra kuus kirjutan sinna küll, kuidas mul läheb. Loodan, et kellelgi on sellest abi.“

Mari nipp napsist hoidumiseks: otsi probleemi kohta infot

Otsisin internetist alkoholismi kohta infot ja lugesin foorumites, mida inimesed räägivad oma kogemustest. Mida rohkem sa asjast tead, seda tugevamaks arened.

Katkend pärineb Evelin Kivimaa uuest raamatust "Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?" (2018, Menu Meedia ja Rahva Raamat), mis avab joomisest loobumise teemat. Äsja ilmunud raamatus kõnelevad inimesed meie endi kõrvalt. Kellele piisab tahtejõust, kes vajab ka midagi muud: sensitiivi, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli. Mis siis lõppude lõpuks aitab?

Raamatu esitlus toimub esmaspäeval, 29. jaanuaril kell 18.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Kõik huvilised on oodatud!