Millist puudujääki sa oma lõputute pannkoogipiltide ja jõusaalipostitustega kompenseerid?
Ma ei tea mis täna juhtus, aga kui ma olin need Instagram-i story-d kõik läbi vaadanud, siis jäin hetkeks mõtlema, et milleks see kõik? Mul täiesti ükskõik, mida Sa hommikuks sööd. Kas Sa motiveerid ennast sellega, või tahad teistele midagi näidata? Kas sellel on mingi sisu?
Ma muidugi imetlen neid inimesi, kes on tõesti imetlusväärsed. Pean silmas neid, kes on tõesti tulemustele orienteeritud. Või on tal näiteks mingi hobi, millega järjepidevalt tegeleb. Ma aga ei kannata neid, kes üks hommiku ärkavad ülesse, ja kujutavad ette, et neist on öösel saanud MUA-d (ei ole Mail User Agent, Make Up Artist on) ja siis kõik ülejäänu tiirleb selle ümber. Mine koolitusele ja saa MUA-ks! Telefonis äppide abil omale meiki teha, ei ole päris see. Keegi võiks öelda Sulle, et see mis Sa teed, on kole.
Kuskil on päris artistid, kes tegelikult ka näevad vaeva. Samuti on olemas päriselt fitnessiga tegelevad inimesed, kes suhtuvad asjasse järjekindla tõsidusega. See on nende elu. Ja nad tõesti söövad neid pannkooke võib-olla iga jumala päev. Nad veedavad enamuse vaba aja jõusaalis. Nad ei tee sellest detailseid postitusi. Nad püsivad selle juures. Nad ei ärka igal hommikul uue ideega — kes ma täna olla tahaks. “Täna olen Zorro”, ja siis terve päeva lõikes on Instagram-i story igas asendis Zorro maskiga pilte täis, kuniks tuleb uus idee. Kas tundub normaalne? Mulle näib väga ebastabiilsena.
Mul on tekkinud allergia selle #fitness #healtyfood #vegan jne vastu. Jumal küll, rääkige eesti keeles ja tehke päriselt midagi, mis loeb!
Muidugi öeldakse nüüd, et ma olen kibestunud. Ei saaks nõustuda. Mulle tundub, et siin on tegu erinevate väärtushinnangute ja nägemusega elust. Õnneks on meil kõigil õigus oma arvamust avaldada ja minu oma on hetkel just selline. Inimesed on muutunud kuidagi häirivalt iseloomutuks.
