Homofooobia tõusuga muutusid meeste lähedased sõprussuhted 20nda sajandi teises pooles pigem tabuks. Nüüd aga on bromace´id uuesti sotsiaalselt aktsepteeritavaks muutunud, seda eelkõige tänu kuulsuste eeskujule (nt Obama-Biden ja filmile “40-aastane neitsi”).

Uurijad võtsid ette grupi kolledžitudengeid, kõik heterod ja spordihuvilised. Kõik neil oli kas varem olnud pikem suhe naisega või olid nad uuringu ajal suhtes. Selgus, et kõikidel noormeestel oli vähemalt üks parim sõber, kellega suhtlemisel piirid peaaegu puudusid — magati ühes voodis, jagati saladusi, väljendati oma tundeid teineteise vastu, kallistati jne. Kõik peale ühe kinnitasid, et nad olid ühel või teisel hetkel oma parima sõbra kaissu pugenud.

Noormehed tunnistasid, et meessoost sõpradega on palju lihtsam esiteks tülisid ära lõpetada ja teiseks oma tundeid jagada (näiteks end tühjaks nutta, kui vanaema ära sureb) ning mugavam on arutleda tundlikel terviseteemadel. Samuti tunnevad kutid, et omasugustele on kergem rääkida suhteprobleemidest. “Kui leiaksin oma munandilt imeliku kühmu, saaksid mu sõbrad sellest enne teada kui elukaaslane,” kinnitas üks osalejatest.

Kuigi see on tore, et sõprussuhted nii hinnas on, ei pruugi see naissoo esindajatele nii hea uudis olla. Uuringus osalenud kutid kasutasid oma naissoost kallimatest rääkides üsna seksistlikke ja alandavaid väljendeid, kasutasid “meie” asemel “tema ja mina” vormi ning suhtumisest tuli kindlalt välja, et suhted sõpradega on meeste jaoks olulisemad kui armsamad. Nagu üks mees uurijatele ütles: “Kallimad tulevad ja lähevad. Aga sõbrad jäävad eluks ajaks.” Ja see on ju tegelikult sulatõsi.