Mis toimub

Teismeliste esimene suur armastus on väga harva õnnelik. See meenutab peaaegu et paanikat. Jah, sinu lapsele meeldisid ka varem oma eakaaslased. Ent nüüd on ta muutunud füsioloogiliselt ning kõik on kordi keerulisem. Kurikuulsad hormoonid värvivad tema tundeid füüsilise külgetõmbejõu ennetundmatute värvidega.

Teismeline tunneb seksuaalset tõmmet, ent sageli ei saa ise sellest arugi. Vahel ta lausa eitab oma tundeid. Eitus on aga tegelikult psühholoogiline kaitse, sest ta kardab ebaõnnestuda. Osad noorukid peavad seksi räpaseks ja neid piinab häbi. Paljud käituvad väljakutsuvalt, ent ei oska isegi põhjusi seletada.

Näiteks ei suuda tütarlaps aru saada, et läbi tema pluusi paistev rinnahoidja tekitab furoori klassivendade seas. Noorukid aga, vastupidi, bravuuritsevad räigete naljadega, et oma haavatavust varjata.

Nooruk on veendunud, et tema armastus kestab igavesti. Laps on kindel, et kui tema tunnetele ei vastata, saabub tõeline maailma lõpp. Miski ei lähe mööda, mitte ühtegi teist kallimat ei tule. Armunud nooruk on enamasti täiesti sassis oma tunnete virrvarris. Ta on madala valulävega olend, keda võib haavata igasugune sõna ning isegi pilk. Ta on lõhkemas oma sisemuses vohavast hellusest. Tema närvid on hetkel nii pingul, et tema kõrval viibimine on lausa ohtlik.

Kuidas see välja paistab

Laps ei suuda õppida, hakkab vastu, on tige. Teeb hulganisti rumalusi sotsiaalvõrgustikus ja mujalgi. Tagajärgedesse suhtub aga vägagi valuliselt.

Kõik, kes peitu ei poe, saavad ta käest. Ei, ta ei ole hakanud vanemaid, õpetajaid ega kogu maailma vihkama. Tal on lihtsalt sel hetkel väga vähe psüühilisi ressursse.

Ka armastuse objektiga pole lood nii kenad. Noorukid oskavad haruharva luua harmoonilisi suhteid. Sellises eas on normiks vastastikused pretensioonid, tülid ning nendesse ühiste sõprade kaasamine.
Kuidas ometi on võimalik tundide viisi sõbratariga arutada, mida „tema“ ütles või tegi? On küll, see on lihtne, see on osa täiskasvanuks saamisest ning sotsiaalse ja emotsionaalse intellekti arengust. Kas laps suudab mõista, et ta lööb käega haridusele ja laseb käest suurel hulgal võimalusi? Kusagil alateadvuse servas saab ta sellest tõepoolest aru. Kas ta võib siis tahtejõuga midagi ette võtta? Ei. See kõik tuleb lihtsalt läbi põdeda.

Mida peaksid vanemad ette võtma

Nooruk, keda piinab vastamata armastus, reageerib vanemate armastuse avaldustele agressiivselt, ta ei talu isegi nende puudutusi. Ta ei saa neid sellelt, kellelt tahaks, ning tal on valus.

Vanemad peaksid lapsega suheldes olema enesekindlad ning mõistvad. Just seda see vaevatud järeltulija vajab, sest tema maailm on kokku varisemas. Peab teadma, et kõik tema sõnad ja teod pole päriselt tema omad. Tema sees on hetkel hirmunud inimene, kes vajab abi ja kaastunnet. Ent ta ei tea, kuidas seda küsida.

Ei ole vaja demonstreerida oma teadlikkust, isegi kui olete klassikaaslaste vanematega omavahel tema elu sada korda läbi arutanud. Seda ei pea ta tõesti teadma! Mingil juhul ei tohi toimuva tähendust vähendada fraasidega nagu: „Ah, küll sa varsti vaid naerad selle üle“. Armastuse objekti ei tohi kritiseerida, isegi kui see Kati või Ants on tõesti ebameeldiv inimene.

Mida siis ikkagi teha? Toetada lapse enesehinnangut ja teadmist, et tal on tugev tagala. Täiskasvanud teavad ju isegi, et „see läheb mööda“. Noorukile tuleb kinnitada, et ta pole muutunud halvemaks oma väljakannatamatu käitumise tõttu. Talle ei tohi rääkida, et ta „ei saavuta midagi, kui ei lõpeta selle lollusega tegelemist“. Hetkel ei usu ta niigi enesesse, lapsevanemad peavad aga uskuma. Ning mingil juhul ei tohi suurendada tema hirme enda omade lisamisega.

Miks noorukid valivad sageli „vale“ inimese?

Eelkõige tuleb aru saada, et mõisted „vale“ ja „sobimatu“ on subjektiivsed hinnangud. Vanematel on suur hulk põhjusi lapse romaanidele vastu hakata. Ees on küpsuseksamid, kõrgkooli sisse astumine, professionaalse elu start. Ent armusuhted vajavad aega ja tähelepanu. Seetõttu kutsub lapse igasugune kirg vanemates esile vaenulikkuse.

Edasi juba veegi enam. Üks nooruki arengu peamistest ülesannetest on eraldumine vanematest. Kodune elu tundub talle igav, kõik uus aga tekitab uudishimu. Küllap kunagi edaspidi avastab ta taas pere tähtsuse. Hetkel on tal sellest aga villand. Vanemad võivad suhtuda sellesse kui eemale tõukamisse. Ning asuvad süüdistama „ebasobivat“ armastatut, kes nende lapsukesele „halvasti mõjub“. Osaliselt on neil õigus — nooruk eemaldub neist tõesti. Ta otsib inimesi, kes on tema lähedastest erinevad. Sellise käitumise kaudu kehtestab ta ennast, oma „mina“, ja ka oma piire.

Armastatust saab aga peegel, kus nooruk uurib oma uusi omadusi ja võimalusi. Et lõpuks neisse kriitiliselt suhtuda, on praegu vaja neid testida. Seetõttu ei tasu olla liiga karm selle suhtes, kellesse laps armunud on. Nooruki jaoks on oluline, et ta saaks jagada muresid ja mõtteid oma suhte kohta. Kui katastroofiline olukord vanemate jaoks ka ei paista, on noorukile väga tähtis, et teda sellel keerulisel perioodil mõistetakse.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, märts, 2018