Pereema selgitab, miks iga pereema peaks vähemalt korra kvartalis väljas käima: sotsiaalmeedias ei näita keegi seda, milline näeb välja väsinud pereema või kuidas koduseinte vahel tegelikult elu käib
Sotsiaalmeedias ei näita keegi seda, milline näeb välja väsinud pereema või kuidas koduseinte vahel tegelikult elu käib. Seal on ikka valdavalt ideaalsed elud, piinlikuseni sätitud kodud ja naeratavad suud. Keegi ei kirjuta seal argielu muredest, magamata öödest ega näita ühtegi nutetud nägu. Kuigi ma mõistan, et selliseid muinasjutte ei ole olemas, lasen ma tihti nendel väljamõeldud lugudel oma tuju langetada.
Aga mida siis teha?
Mind on olnud küllalt raske kodust välja saada, isegi siis kui mul on selleks võimalus, ma kipun otsima vabandusi, miks mitte minna. Nüüdseks aga mõistan, et see ongi olnud suurim viga, mida nende aastate jooksul teinud olen. Kui sa ei leia motivatsiooni, et minna korraks sõbrannaga kohvikusse istuma, siis jäädki üksi neid muremõtteid hauduma. Keegi ei saa sind aidata, kui sa ise algust ei tee.
Olen hakanud iseendale pinda käima ja kohtumisi kokku leppima, et inimestega suhteid hoida. Ülimalt värskendav ja silmiavav on kuulata, kuidas tegelikult elatakse. Silmast-silma vestlused võivad olla palju tähendusrikkamad, kui kuskil chat’is. Minu vaim saab igatahes toidetud, kui olen hea sõbrannaga joonud mõne pokaali veini ja tundide viisi kõiksugu asjade üle arutlenud.
Sõbrannadega koos leian end taas naermas ja mulle meenub jälle, kes ma tegelikult olen. Peale seda lähen alati kergemal sammul koju tagasi ja pakatan energiast. Arvan, et iga pereema peaks seda praktiseerima — ekstreemsed tingimused ja parimad sõbrannad, asukoht pole määrav, seltskond on! Vali alati need inimesed, kellega tunned end vabalt ja hästi. Tee seda regulaarselt ja veendu positiivses mõjus. Mina olen igatahes õnnelik, et olen suutnud jälle üles leida “oma inimesed”, kes toovad mind alati tagasi reaalsusesse.
Lugeja, räägi kaasa! Kas ja kui tihti sina jätad oma kallima ja lapsed koju ning suundud sõbrannadega välja?
