“Ei pea isegi elama turismipiirkonnas, et leiduks inimesi, kellele sa meenud just siis kui neile sellest mingit kasu võiks tõusta. Nii peavad nad loomulikuks, et nad ei tee ju absoluutselt mingit tüli, kui vajavad öömaja sinu kodulinnas, sest no vaata, mis hotellid maksavad kuni selleni välja, et sul ei saa ju selle vastu midagi olla, kui nad tuleksid sinu armsasse suvekoju ämma juubelit pidama. Turismitalud küsivad ju räiget hinda, aga nad paneksid meie aeda oma peotelgi üles ja meid ei segaks absoluutselt. Noh, võibolla kui mõni sugulane oma väikelast tahaks magama panna, siis meil seal teisel korrusel on ju ruumi küll… Sellised vahvad pakkumised, millele tuleb süda kõvaks tehes lihtsalt vastata nii nagu asjad on — mulle ei sobi see, sest see on minu kodu ja minu maakodu ja ma kutsun sinna ise külalisi kui soovin.”

***

“Kui elad suuremate keskuste ristumiskohas, sa ei pea olema ei kuulus ega rikas, vaid lihtsalt normaalne inimene, kes on elanud siin ja seal, sul on palju endiseid kolleege, naabreid, sugulasi ja tittavaid… ja mida aasta edasi, siis ka nende lapsi ja nende peresid, kes reisivad punktist A punkti B ja sinu kodu jääb nende teele. Peale pikka sõitu on vaja ju koibi ja selgasid sirutada ja kui veel keegi tuttav läheduses elab, kellel on aed ja marjapõõsad ja aiamaa ja kasvuhoone, siis on see koht parim paik, kus ennast sirutada. Mul on endal lapsed ja lapselapsed, kellele kasvatan aias ja kasvuhoones marju ja köögivilju. Olen ka vahel mõned tunnid kodust eemal ja pole sugugi meeldiv leida paberitükki trepilt kirjaga:” Käisime siin, kedagi polnud kodus, võtsime peotäie sibulapealseid, salatit ja tilli, mõned kurgid ja tomatid ka. Lastel oli nii hea meel, et said süüa maasikaid otse peenralt! Paari nädala pärast kohtume, kui hakkame linna tagasi sõitma!”
Inimesed elavad nagu kommunismis — kõik on meie! :(
Seda teavad ainult need, kes on sundseisus “heade inimeste” poolt ja need, kes siin seda kirjatükki halvustavad ongi need kommunistid, kellele meeldib “läbi sõita” kellegi juurest.”

***

“Lisan juurde, et kutsumata külalised teevad ka pererahva aiamaa söödavast puhtaks, nagu oleks rändtirtsuparv sealt üle käinud. Näljased linlased pistavad nahka isegi vaevu roostama hakanud või suisa veel valged-rohelised marjad, niiet ka peale hävituspataljoni lahkumist pole oma perel loota ainsamatki marjapabulat või porgandijuppi. Katsu sa keelata, siis tõstetakse kulmud otsaette, et issand… lapsele ju. Krt, kas ma selleks terve kevade ja suve aiamaal küürutan, et võõraid lapsi toita ja ise pean oma raha eest turult ostma?”

***

“Mul oli õel mõned aastad tagasi juhus, kus õe mehevend oma perega helistas, et nad on “juhuslikult” nüüd Saaremaal ja “juhuslikult” just nende värava taga. Õe pere oli ise välismaal puhkusel, et kas võime paar ööd teie juures ööbida. Naiivsed lubasidki. Paarist ööst sai nädal, pärast selgus, et juurde tuli veel 2 auto täit rahvast. Õe perele täiesti võõrad inimesed. Lihtsalt et nagu enesest mõistetav, et kuna tegemist Saaremaaga ja saarlastega, siis võib niimoodi nende elamist tasuta hotellina kasutada. Asi lõppes veel nii, et küsiti, kas võime natuke marju ja õunu kaasa võtta. Õepere (naiivsed ja head) muidugi lubas. Tulemus oli see, et ära korjati absoluutselt kõik(!) sõstrad ja enamus suveõuntest. Põhimõtteliselt kõik, mis vähegi valminud. Isegi kartulipeenrast oli suur osa kaasa võetud! Õde pidi koju tulles shoki saama. Köögi lauale oli jäetud suur kiri- Täname, oli väga tore! Tuleme järgmisel aastal uuesti! See ei ole väljamõeldis, vaid päriselt juhtunud. Õnneks minu õde on minu sugune konkreetne ja teist sellist korda enam ei tule. Inimesed võivad uskumatult nahhaalsed ja teisi ärakasutatavad olla.”