Noor ema põrutab: väikese lapse kõrvalt tööl käivad emad teevad 3 korda rohkem, sest neid valdab pidev hirm oma positsioon kaotada!
Tema jaoks oli see elu lahutamatu osa, kui ma neil teemadel juttu tegin, oli tagasisideks suhteliselt selge signaal, et kuna minu palk on tema töötasuga naeruväärne, siis on see igati loogiline, et tema haige lapsega töölt koju ei jää. Seega ma pidin iga kord, kui meie äsja kaheseks saanud tütar jälle haigestunud oli, minema silmad häbi täis ülemuse jutule ja paluma armu. Sest et kui mind lahti lastakse, oleks see olnud meie perele väiksem kahju. Pean tunnistama, et see tekitas kohutavat stressi ja ebakindlust.
Mingil hetkel tundsin, kuidas mind ajab närvi see ebavõrdsus ja suhtumine. Kuidas saabki olla üks ema tööturul tõsiseltvõetav, kui tema katsed juba eos tümitatakse? Väikese lapse kõrvalt tööl käivad emad teevad kolm korda rohkem ja pühendumusega, sest neid valdab ühtlasi nii tänutunne kui ka pidev hirm oma positsioon kaotada! Miks peab üks naine, kel on nii palju veel, mille pärast muretseda, pigistama endast kõik ja nõrkemiseni?
Põhjus, miks sellest kirjutan, on see, et peale tormilist aastat on minu pingutused viimaks vilja kandnud ja minu töötasu on tõusnud selle ajaga täpselt poole võrra, mille üle olen ma nii kuradima uhke. Kurb tõsiasi on aga see, et sel “künkad-mättad, künkad-mättad” perioodil on mulle lihtsalt antud võimalustega olnud sadu kordi rohkem toeks minu tööandja, kui see mees minu kodus, kes ei ole teinud midagi selleks, et mul lihtsam oleks. Ta ei ole mitte kunagi öelnud, et “tean kallis, sul on raske” või küsinud, et “kuidas sul läheb?”, sest ta on oma “karjääriga” niivõrd ametis. On kätte jõudnud hetk, kus pean tunnistama, et tal ei ole mulle enam mitte midagi anda. Aitäh kallis, mitte millegi eest.
