Sisse löödud aknaklaas, trepijooks, põllulilled ja ootamatud kohtumised ehk kuidas mehed Naisteka lugejatele muljet on avaldanud!
Romantiline üllatus ja igavene roos
Täpselt aasta tagasi võttis minuga ühendust üks noormees, kellele ma teadsin, et meeldin. Me olime lapsepõlvesõbrad ning ma olin teadlik, et juba lapsest saadik oli ta minust huvitatud. Vanasti elasime me mõlemad Võrumaal, kuid gümnaasiumi lõpus kolisin ma ära Tallinna. Kui ta minuga eelmisel aastal ühendust võttis, olin mina 19 ja tema 23. Ta oli alati silma jäänud oma romantilise poolega, aga see üllatus, mis ta mulle valentinipäeval tegi, oli ikka tõesti romantiline tegu.
Ta kirjutas mulle, et oleks vaja Tallinnast üks pakk ära tuua, kas saaksin selle talle Võrumaale toimetada. Tema sõber pidi Soomest midagi tooma. Mõtlesin, et mis siis ikka, võin ju vanale sõbrale teene teha. Leppisime kokku, et ta sõber tuleb neljapäeval (14.02.2013) kella kolme paiku minu juurde, olin nõus. Kui neljapäev kätte jõudis, helistas ta mulle ja teatas, et sõber on kohal, võin välja minna ja paki ära võtta. Kui ma välja jõudsin, polnud seal ühtegi sõpra, oli hoopis tema, käes üks punane roos. Ma olin nii üllatunud ja samas ehmunud, et ei saanud sõnagi suust.
Ta andis roosi, soovis ilusat sõbrapäeva ja ütles, et peab kohe tagasi bussile minema. Ta sõitis Võrumaalt Tallinnasse ainult selleks, et tuua mulle roos ja soovida ilusat sõbrapäeva. Ta lahkus koheselt, saades vastu ainult ühe kallistuse. Roos oli samuti eriline, see oli ekstra tellitud ning selline roos, mida ei panda vette, see roos on mul siiani laual ja püsib ikka veel päris ilusana (tegu pole kunstlillega). See oli kõige romantilisem tegu, mis mõni mees minu lühikese elu jooksul teinud on. Kahjuks aga ei saanud meist kunagi paari ning jätkasime sõpradena!
Kuldne auto ja sisse löödud aknaklaas — konkursi võidulugu!
Jutustan loo ajast, mil töötasin baaridaamina ühes väikese alevi trahteris. Seltskond, kes seal käis, oli üsna kirju. Tuli ette ka suuremat mööbeldamist.
Ühel hetkel hakkas baaris käima üks üsna soliidne meesterahvas. Ainus, mis tema juures kummaline tundus, oli kulla värvi auto. See kuidagi äratas minus kahtlusi tema suhtes. Ta üritas juttu teha ja pildus vaimukusi, kuid ega ma temast suurt välja ei teinud.
Ühel nädalavahetuse õhtul tööl olles hakkas üks kohalik pätt tüli norima ja asju lõhkuma. Saime ta majast välja, kuid ühtlasi läks tühjaks ka kogu baar, lihtsalt inimesed kartsid teda, ta käitumine võis olla väga ettearvamatu ning ta hingel lasus nii mõndagi. Kui olime teise baaridaamiga kahekesi jäänud, tuli see hull tagantruumist meie suunas suure kisaga. Ta oli rusikaga akna sisse löönud ja ukse haagist lahti teinud. Igal juhul oli ta püha viha täis meie peale. Samal ajal tuli uksest sisse ka see kullast auto omanik ning asus toda teist tüüpi ära ajama. Igal juhul oli ta sel hetkel kangelane ning tahtis mind koju saata. Hiljem selgus, et asi oli neil kokku lepitud. Kuigi vast mitte nii äärmuslikul moel, et käega klaas sisse lüüa. Tagantjärele naljakas muidugi mõelda!
Lilled koos vaasiga
Jagan üht kogemust, mida võib ilmselt nimetada meeletuseks. Kooselu oli ummikusse jooksnud, minu jaoks oli see lõppenud ning ma ei näinud enam võimalust kurssi muuta. Mees nii ei arvanud ning hakkas mulle lilli saatma. Iga päev. Lõpuks helistasin talle ja palusin lõpetada, ütlesin talle, et aitab, mul on kõik vaasid juba lilli täis. Järgmine sületäis tuli koos vaasiga. See hetk oli kurb ja ilus üheaegselt. Mulle meeldis ta huumorimeel, kuid kahjuks oli hilja, liiga hilja…
Vaniljejäätis, mis võitis südame
Meie lugu sai alguse kümme aastat tagasi, kui mu parimal sõbrannal oli oma isaga tõsine riid, mispeale ta oma poiss-sõbra kohtama kutsus ning mind kaasa vedas, vihjates, et ma seda ei kahetse. Läksime sõbrannaga linna, saime kokku tema poiss-sõbraga, kes oli tulnud omakorda sõbraga. See sõber oli lummav, see oli armastus esimesest silmapilgust!
Minu sõbranna ja tema poiss läksid omaette, et rääkida juhtunust. Mina selle lummava sõbraga läksime poodi, just, poodi. Ta ostis mulle jäätise, mis oli maailma parima maitsega, kuigi tegelikult tavaline vanillijäätis, aga armastus teeb imesid, eksole! Kuna poisid tulid autoga, siis viisid nad minu ja sõbranna koju. Sain oma päris esimese suudluse, mis pani mind hõljuma pilvedel ja see ei unune iial. Peale seda päeva helistasime tihti ning ta käis mul sageli külas.
Ma olen oma sõbrannale elu lõpuni tänulik, et ta mu kaasa vedas ning ma oma armastusega tutvusin!
Mainin veel ära, et see juhtus 10 aastat tagasi, kui olin 16 ja tema 18. Nüüdseks oleme õnnelikus abielus, meil on kolm imetoredat last ja õnnelik elu!
Elu vingeim trepijooks
Sain noormehega tuttavaks ühes vanalinna restoranis töötades, kus tema pidevalt lõunal käis. Võttis siis noormees mingil hetkel julguse kokku ja kutsus mind õhtusele jalutuskäigule vanalinna. Jalutasime parajasti Schnelli tiigi ääres ja jõudsime Patkuli treppideni. Mina vaatasin treppe ja laususin: oh issand, mul jalad löövad tuld, ma jooksin täna päev otsa restoranis, äkki ei hakkaks sinna üles ronima? Noormees ootamata minu vastust haaras mind siis sülle ja jooksis koos minuga treppidest üles ilma peatuseta. No väga hea füüsiline vorm oli, ma peaks mainima! Sellist omapärast ja samas veidi ka naljakat lähenemist/mulje avaldamise püüdu ja indu ei ole ma hiljem enam kohanud, kuid kahjuks sel hetkel see mulle niivõrd korda ei läinud. Käisime veel mõned korrad väljas ja siis kadusime üksteise vaateväljast sootuks. Teie üleskutset lugedes tuli see ammune tore asi aga uuesti meelde.
Keskkooli lõpureis üllatas romantilise seiklusega
Minu elu ühed kõige meeldejäävamad ja romantilisemad mälestused pärinevad aastatetaguselt gümnaasiumi lõpureisilt Kihnu saarele. Klassil oli pikalt plaan tähistada keskkooli lõppu sõiduga välismaale, kuid arvestades paljude inimeste majanduslikku olukorda otsustasime siiski, et targem on piirduda Eestiga. Koos meiega tuli kaasa ka paralleelklass ning see tõik, nagu peagi selgus, määras minu jaoks reisil väga palju.
Karta võis, et paljud meist hakkavad eksamitest kogunenuid pingeid välja elama ohtra alkoholi abil. Mul pole midagi paari klaasi veini vastu, kuid mõte, et suure tõenäosusega tuleb magada täisoksendatud telgiplatsil, ei tekitanud just üleliigset vaimustust. Igal juhul sujus kohalejõudmine suuremate viperusteta ning kohe esimesel õhtul läksime küla keskusesse jaanipeole.
Algus oli täitsa tore: muusika meeldis ja sai päris palju jalga keerutada. Peagi aga selgus, et olen oma sõbrannad tantsimise käigus silmist lasknud ja üksinda oli säärases suures seltskonnas ebamugav olla. Mida aeg edasi, seda enam pidin tõrjuma purupurjus meeste nahaalseid ja väga ühemõttelisi lähenemiskatseid ning tuju hakkas langema.
Kui pidu hakkas läbi saama, sattusin juhuslikult kokku ühe poisiga paralleelklassist. Ausalt öeldes oli tegemist igati kompu noormehega ning olin teda ennegi silmanurgast piilunud. Varem jäi lähema tutvuse tegemine minu häbelikkuse ning osalt ka laiskuse taha, kuid nüüd oli käes ideaalne hetk.
Kõik läks nii loomulikult: tantsisime koos temaga kuni peo lõpuni ning seejärel hakkasime liikuma telkimisplatsi poole. Ees ootas mitme kilomeetri pikkune jalutuskäik tähistaeva ja täiskuu all, mis andis ideaalse võimaluse oma silmarõõmuga lähemalt tutuvda. Edasi oli kõik imearmas — noormees korjas teeäärest metsalilli ning kinkis need kauni, pisut häbeliku naeratuse saatel mulle.
Seejärel otsustasime põigata tagasiteelt kõrvale ning jalutasime mereranda. Mõlemalt poolt teerada piirav suur mets ei tundunud üldse hirmus ning tänu selgele taevale ja lähedalasuva majaka tulukesele polnud ka liiga pime. Tema kõrval käia tundus nii kindel ja turvaline, ehkki tundisme teineteist põhjalikumalt vaid mõne tunni.
Rannas oli erakordselt kaunis ning jäime sinna veel kauaks, tagasi telkimisplatsile jõudsime alles järgmise lõuna paiku… Ülejäänud reis möödus muidugi üliromantiliselt; ma olin täielikus joovastuses. Mõistsime teineteist ideaalselt ning kõik tundus nii roosiline.
Esmases õnnetuhinas unistasin muidugi, et loome perekonna, saame lapsed ning elame õnnelikult elu lõpuni koos. Niimoodi kahjuks küll ei läinud, kuid need võtan vahel praegugi kätte albumi lõpureisi piltidega ning meenutan möödunut igasuguse kahetsustundeta, mõnus nostalgiatunne ja kerge igatsus südames.
Sellest loost õppisin, et erilisi inimesi ei pea otsima kaugelt, nad võivad olla meie iga päev ümber. Tasub vaid lahtiste silmadega ringi käia. Ja meestele tahaks öelda, et siiras spontaansus on parim vahend naise südame võitmiseks ning ideaalne kingitus valentinipäevaks. Elus on hetki, kus raha ega muu ühiskonna poolt ületähtsustatu ei näi kõige olulisemana ning minu lõpureis oli üks nendest.
Nunnu üllatus SmartPostist
Minu armastatu on terve meie tutvuse aja olnud parandamatu romantik (oleme koos olnud pea 3 aastat). Terve esimese aasta tegi ta igal kuul meie kohtumise päeval mulle mingisuguse üllatuse/kingituse. Kahjuks ei osanud ma sel hetkel neist täielikku rõõmu tunda ja minu tundmusi pärssis ka fakt, et minu meelest peavad kingitused olema praktilises elus kasutatavad/rakendatavad.
Mulle meeldis tema puhul see, et kingitused olid unikaalsed. Oli nii ostetud kui ka ise tehtud kingitusi. See oli tema viis mulle oma tundeid väljendada. Kuid kingitus, mille ta mulle 18. jaanuaril tegi, ning viis, kuidas ta selle minuni toimetas, ületab kõik senised.
Nimelt saatis ta mulle SmartPostiga paki ja palus selle avada. Kuna mina eeldasin, et karp sisaldab vaid fööni, mille ta oli minu jaoks tellinud, siis ei kiirustanud ma eriti avamisega. Tõin selle koju, ootasin tema ära, läksime magama ja alles järgmisel hommikul, peale tema korduvaid märkusi, avasin ma paki.
See oli šokk.
Tunne, mis mind valdas, ei ole sõnutsi kirjeldatav. See oli lihtsalt midagi nii võimast, maagilist ja pehmet. Sellel hetkel mind vallanud tunnet võib võrrelda inimesega, kes on just avastanud ookeani põhjast oma helesinise laguuni ja näinud sealset looduse värvidemängu. See oli lihtsalt nii võimas tunne, mis mind üheainsa hetkega endasse haaras ja enam lahti ei lasknud.
Karpi oli ennast “ära peitnud” naeratav, rõõsade põskedega ja pleedi õrnalt oma käppade vahel hoidev mõmmik, kellele oli juurde pandud paber tekstiga “Mina hoian sind alati…soojas”. Ma haarasin mõmmiku enda hella embusesse, kaisutasin teda nagu oma kunagist lapsepõlve lemmiknukku. Kallistasin ja nutsin üheaegselt. Ja siis teatasin oma armastatule, et ta on ikka paras totu, (et ta mulle nii imearmsa kingituse tegi.)
Sellised hetked elus on kordumatud. Need on hetked, mis aastakümneid hiljemgi meenutades rõõmupisara silmanurkadesse toovad.
Ja lõpuks tore lugu ühelt Naisteka meeslugejalt, kes ei jätnud võimalust kasutamata ning kirjutas meile loo sellest, kuidas üks mees tema südant võita üritas!
Ma pole küll naine, ent kuna teemaks oli, et milliseid “kummalisi trikke mehed sinu tähelepanu püüdmiseks teinud on”, siis peaks ikkagi ühe loo kaugest minevikust ära rääkima.
Nimelt sattus rohkem kui dekaad tagasi mu tutvusringkonda ka üks avalikult homoseksuaalne mees. Ei-ei, mitte selline lärmav ja igal viisil oma suundumusi peale pressiv paraadihomo, nagu neid pidevalt meedias näeb, vaid rahulik, haritud, viisakas ja normaalne isik. Kellega oli ka igati meeldiv suhelda ning kes oma orientatsioonist küll saladust ei teinud, ent seda peale ka ei sundinud.
Ühel õhtul aga, kui suurema seltskonnaga sai pikem pubiralli Tallinnas tehtud, suutis ta piisavalt napsu võtta, et tunnistada seda, mis juba pikemalt kripeldanud oli…
Mitte just väga ääri-veeri lähenedes jõudis ta paari lausega põhipunktini — et kas mina äkki pole huvitatud ka mehega vahekorras olemisest. Otseloomulikult mõtles ta teise osapoolena ennast.
Kuna tema varasemast käitumisest võis midagi taolist juba aimata, siis selline küsimus-ettepanek väga ootamatult ka ei tulnud ning jalgu alt ka ei löönud. Mõnda aega proovisin juttu naljaks keerata, aga kuna ta oli napsusena piisavalt järjekindel oma soovi juurde jäämisega, siis lõpuks lubasin talle: “Kui peaksin kunagi sedasi kukkuma või pea ära põrutama, et otsustan orientatsiooni muuta, siis oled sina esimene, kes sellest kuuleb!”
Ja nõnda see teema jäigi — ei sel, ega ühelgi järgmisel õhtul ei pöördunud ta teema juurde tagasi, hakkas hoopistükkis üht mu sõpra ümber veenma. Nende vahel toimunust puudub mul informatsioon, aga usun, et korvi sai ta sealtki.
Nüüdseks on möödunud aastaid, kukkunud olen vahepeal korduvalt ning põrutusigi saanud arvukalt, aga seni õnneks mitte nii põhjalikult, et pidanuks oma lubadust täitma hakkama.
Ent juba selle ärarääkimise originaalsus ning napsusena antud lubaduse sisu ei lase sel ununeda…
