Õnnetu mees: naised vaatavad mind mu kõnehäire pärast kaastundliku pilguga ja põlgavad ära
Olen 29-aastane mees, pikka kasvu, treenitud kehaga ja üldse normaalse välimusega. Olen tavaline mees, oma tugevuste ja nõrkustega nagu kõik inimesed — üldiselt arvan, et oskan olla naisele hea mees.
Aga mul on üks väike viga. Nimelt olen ma kokutaja. See kõnehäire on mul sellest ajast peale, kui rääkima õppisin. Välja lööb see rohkem siis, kui on veidi ärevam hetk. Sõbraga kahekesi õlut libistades ja juttu rääkides võin teinekord kolm tundi jutti ilma takerdumata rääkida.
Selge see, et tutvumine naistega kuulub selliste veidi ärevamate tegevuste alla. Ma ei suuda enam meenutadagi, kui palju on olnud neid kordi, kus mul tekib baaris või klubis mõne kena naisega silmside ja me n-ö flirdime eemalt, kuni viimaks üks või teine läheneb ja end tutvustab. Mulle on saatuse pahatahtliku nöökena pandud selline nimi, mida ma päris tihti ei suuda esimese hooga välja öelda. See, kuidas inimesed kokutamise peale reageerivad, on alati ühesugune. Nad teavad, et teise inimese puudele pole viisakas tähelepanu pöörata, nii et nad teesklevad, nagu nad ei paneks mu kokutamist tähele. Nad pingutavad, et hoida oma naeratust niikaua kui mu lause ükskord öeldud saab ja siis ma saan aru, kuidas nad oma peas hakkavad mõtlema, kuidas edaspidise vestlusega mitte mind haavata. See haletsus nende silmis ajab mind hulluks. Ma ei vaja haletsust ja hoolitsust, vaid kirglikku armastust.
Arvan, et põhjus, miks naised mu nii väikese asja pärast “maha kannavad”, on see, et inimesed hoiavad eemale sellistest inimestest, kellel on midagi “viga”, aga põhjus pole see, et neid see tegelikult nii väga häiriks, vaid see, et nad ei oska kuidagi käituda inimestega, kelle juures on miski teisiti kui tavalisel inimesel. Kõik ju teavad, et Eesti inimesed hoiavad isegi puudega inimese lähedasest eemale, sest ei tea, mida öelda. Mis siis veel rääkida suhtlemisest nende inimestega, kellel endal on puue. Ja kõnehäire polegi pealegi üldse mingi arvestatav puue!
Nii et tobe olukord. Ma ise ei teeks oma kõnehäirest väljagi, kui teised inimesed mu ümber seda pidevalt meelde ei tuletaks. Tahan naist, kes ihaldaks mind, mitte ei tunneks kaasa. Kirglikku võrdset partnerit, mitte hoolitsevat “emmet”. Aga paraku on naised programmeeritud nii, et kohe kui tuleb välja, et mees on mingi omaduse poolest normist kõrvale kalduv, siis lülitub võrdse ja kirgliku huvi asemel sisse haletsusega segatud hoolitsev režiim, mis minu jaoks igasuguse kire tapab.
