Ema pihib: ma vihkan seda, milliseks inimeseks ma emana muutunud olen
Ärge saage valesti aru, ma armastan oma poega. Ma lihtsalt olen täiesti valmis tunnistama, et ma ei saa temaga hakkama. Mida aeg edasi, seda vähem suudan ma temaga normaalselt suhelda. Meie „vestlused“ algavad tavaliselt minu initsiatiivil ja ma tõesti püüan temaga kenasti läbi saada, aga absoluutselt alati lõppevad jutuajamised tüli ja karjumisega. Tema solvub või mina vihastan, uksed pauguvad ja nii see vestlus läbi saabki. Hea küll, praegu ta on 17 ja tema tujud võib kirjutada puberteedi arvele, aga ikkagi — ma ei suuda. Olen juba lootuse kaotanud, et me kunagi normaalselt läbi saama hakata võiksime. Muidugi tunnen ma selle pärast meeletult häbi. Miks mõnes naises toob emadus parimad küljed esile, aga minus just need halvimad?
Olen end saamatu ja närvihaigena tundnud juba sellest ajast peale, kui ta sai aastaseks ja hakkas aktiivselt ringi liikuma. Proovisin ja proovin siiani rahulikult keelata, seletada, õpetada ja rääkida, aga mu normaalne jutt on nagu hane selga vesi. Ta nagu ei kuulegi. Ainult siis, kui röögatan või karistan, saavutan mingi tulemuse. Eluaeg on nii olnud. Eriti kohutav oli see „kohutava kahese“ periood. No ega lasteaias tegelikult lihtsamaks läinud, sealt õpiti veel lollusi ja piiride katsetamise võimalusi juurde. Kooliaeg on olnud õudne esimesest päevast peale, sest ega meil siis ometigi ei õpita. Kodutööd oleks õpetaja poolt justkui mulle antud, et minu asi on nende pärast muretseda ja vaadata, et tehtud saaks. Nüüd probleemid tüdrukute ja alkoholiga…
Ja tulemuseks on see, et ma kodus karjun ja õiendan ja olen täpselt selline inimene, kellega ma päriselus sõnakestki ei vahetaks. Täiesti ebameeldiv ja vastumeelne inimene mulle. Aga kui tööle lähen või sõbrannadega suhtlen, olen rõõmus, optimistlik ja rahulik ehk oma meelest täiesti normaalne inimene. Emana fuuria, sõbrannana ja töötajana hinnatud ja lugupeetud. Nagu minu peas oleks kaks erinevat inimest (aga olen psühhiaatri ja psühholoogi juures käinud, diagnoosi ei ole saanud, hea seegi). Ennetades kommentaatorite stampküsimust lapse isa kohta — ta on olemas, elab meiega ja on mulle toeks, aga ma ausalt kardan tõsiselt, et ka temal saab ühel päeval mu karjumisest kõrini. Tema abiellus mõistliku ja rahuliku inimesega, mitte sellise hulluga, kes teda praegu õhtuti kodus ootab.
Võib-olla siis, kui mu poeg on lõpuks ometi täiskasvanuks saanud, saame me omavahel viisakalt suheldud ja minu fuuria-mina jääb igaveseks minevikku. Ma e jõua seda aega ära oodata. Ja mitte mingil tingimusel ja mitte kunagi ei taha ma seda kõike enam uuesti kogeda. Emadus ei sobi kõigile. Kahju, et sellest nii vähe räägitakse.
