Armulugu massööriga: kui meeleheitliku mulje ma endast küll jätma pidin, pereinimesest pimedale ligi tikkudes?!
Viimaste kiituseks võib lisaks tugevatele kätele öelda muudki. Olles oma pinges selja ja valutavate lihastega kümneid eri massaažiliike ja -terapeute läbi proovinud, võin täie kindlusega väita, et meesmassöörid on vastassugupoole suhtes sageli hoolivamad ja tundlikumad ega tekita vaatamata eelarvamusele sugugi tunnet, et “issand, kuidas ma end võõra mehe ees paljaks koorin!” või “mida ta minu kehast küll mõelda võib?”. Vastupidi, tugevam sugu on vähemasti naise kehaga seotud ebatäiuste puhul märksa tolerantsem.
Olen asunud mõneks ajaks välismaale tööle. Kontoripäevad kujunevad pikkadeks ning arvuti taga küürutades süvenevad vanad vaevused taas. Halvematel hetkedel kiirgub kaelaradikuliidi valu üle kogu kere ja see sunnib abi otsima. Nii mõnigi kolleeg — nagu selgub — käib juba pikemat aega ühe massööri juures, kelle treenitud käed pidavat jaksama tõeliste vaevuste puhul ka mudida, sõtkuda ja pigistada. Juhtumisi on ta mees. Pime sealjuures.
Kui pimemassaaži ajaloo kohta uurin, hämmastavad mind selle pikad traditsioonid, mis sajanditetagustesse hommikumaadesse ulatuvad. Hiina esimene pimemassöör, buda munk Jianzhen tegutses väidetavalt juba 8. sajandil ning Jaapanis hoiti massaaži aastasadu nimelt pimedate tegevusalana, et ka nägemispuudega inimestele sissetulekut võimaldada. Pimemassööride antud intervjuusid lugedes tajun teatavat salapära või maagiat, mida tavainimesed selle elukutse esindajatele kipuvadki külge pookima, justkui oleksid pimemassööridel nägijatele kättesaamatud võimed, alates erakordsest tundlikkusest ja keskendumisvõimest.
Esimesesse massaaži minnes olen endalegi üllatuseks ärevil. Olgugi regulaarsed massaažikuurid mulle lihaspingetest vabanemisel ja hea une kindlustamisel sama elementaarsed nagu hommikusöök, tunnen nüüd meelepaha tekitavat pabinat. Kas on põhjuseks uudne nüanss esimesest kokkupuutest pimeda inimesega või tõik, et ma ei saa oma hädadest emakeeles rääkida, on raske aru saada. Massaažilauale heites olen sedavõrd ähmis, et unustan pärlid kaela — ja ei lähegi kaua, kui neid ühendav niit massööri sõrmede all puruneb ning helmed ükshaaval põrandale pudenevad. “Kas te olete esimest korda massaažis, et ei tea: ehted tuleb kaelast ära võtta!” nähvab massöör rohkem ehmunult kui pahaselt. Mul on kohutavalt piinlik oma hajameelsuse ja hoolimatuse pärast, mis massööri omakorda ebamugavasse olukorda pani — tema ju tõesti ei saanud näha ja meelde tuletada, veelgi vähem ise mu keed kaela ümbert lahti haakida!
See kujund jääb mind kauaks kummitama. Roosade klaashelmestega kaetud põrand, millele loojuva päikese triibud sooja valgust heidavad, ja meie kaks seal põlvili pärleid pihku noppimas. Oma tuntud harjumuses kõiges müstikasse kalduda olen veendunud, et see peab tingimata olema Mingi Märk…
Sujuvalt lepin kokku järgmise, ülejärgmise ja veel mõned teraapiaseansid. Kolleegidel on olnud õigus — massaaž on tõesti tõhus. Meenub kuskilt loetud soovitus, kuidas massööri juurde minnes kindlaks teha, on ta tõeline terapeut või saanud oma diplomi nurgataguse salongi nädalavahetuse intensiivkursuselt, milles inimkeha füsioloogiasse ja anatoomiasse suurt ei süveneta. Esiteks peab massöör oma kätega tajuma kliendi lihaspingeid ja energiablokeeringuid, ilma et talle neid ette loetaks, ning teiseks peaksid valud ja vaevused mõne massaažikorraga leevenema.
Mõlemad punktid on täidetud, ja enamgi veel. Tasahaaval oleme hakanud rääkima rohkemast kui ilm, töö ja teised turvalised teemad. Ja kummalisel kombel juhtub alati mõni väike äpardus. Kord jätan massööri juurde oma vihmavarju. Siis jään kauemaks lobisema, unustades töise koosoleku sootuks. Seejärel avastan, et mul pole kaasas sentigi taksoraha ning pean seda temalt paluma.
Olles kord saatnud massöörile e-kirja terviseteemalise küsimusega, saan kiire ja põhjaliku vastuse ning säältmaalt suhtleme mitmeid kordi nädalas ka kirjade teel. Ta pärib, miks ma oma mehest lahku läksin. Ning vastab omakorda, kuidas ta pimedaks jäi. Minu suurimaks rõõmuks jagab ta mu esoteerikahuvi, usku külgetõmbeseadusse… ja üldse meeldib mulle uskuda, et meid ühendab veel palju tähendusrikkaid seiku. Me räägime poliitikast, usust, seksist ja teineteise unistustest. Ühtlasi ei tee ta saladust asjaolust, et tal on kaugel kodus naine ja laps. Kaugsuhe, jahenenud pereelu, ammendunud kooslus — mesi mu kõrvadele! Oma lennukates fantaasiates teen juba igasugu plaane… Kas ma vaid kujutan seda ette või on tema kätesse mingi eriline tunnetus tulnud? Ükspäev kallistan teda hüvastijätuks tavapärasest pikemalt ja soojemalt. Ta eemaldab end mu haardest konkreetselt ja kõhklematult. Olen tema sõbralikkust ilmselgelt valesti tõlgendanud.
Jätan massaažidesse pausi ja põen vaikselt oma nurgas. Kui meeleheitliku mulje ma endast küll jätma pidin, pereinimesest pimedale ligi tikkudes?! Märkimisväärselt ei lohuta ka kõmumeedias esile tõusnud skandaalid vastupidistest juhtumitest, milles tantraterapeudid professionaalselt teelt kõrvale kaldudes klientidele peale lõõgastuse muudki pakuvad. Tunnen end madala ja moraalituna.
“Kuhu sa kadusid?” kirjutab mu massöör viimaks. Puterdan midagi ägedast külmetushaigusest, ogarast töökoormusest ning majanduslikust kitsikusest, mis ei võimalda enam massaaži tulla. “Tühijutt, tule kohale — ja sel korral rahast ei räägi,” on mees resoluutne. Torman ummisjalu!
Kui end pärast massaaži riidesse panen ja minekule asutan, ta oma käsi mu ümbert enam ära ei võta. See on imeline, kõikehaarav ja uskumatu! Ta käed on täpselt nii hellad, hoolivad ja tundlikud, nagu ma oma unistustes ette olen kujutanud, ja enamgi veel! Ma ei mäleta, et oleksin eales varem niimoodi helisenud, üleni…
Järgnevad kuud on kauneimad, mida üldse ette võiks kujutada. Me sõidame ringi, kuulame kontserte, istume mere ääres — ja filosofeerime kõigist maailma asjadest. Ta mängib klaverit ja harrastab line-tantsu ning me elame sedavõrd täisverelist elu, et mitte üheski küsimuses ei kerki pinnale asjaolu: tegelikult on mu kaaslasel sügav puue. Tõsi, ta ei liigu ringi iseseisvalt, kuid mu meelest on see pigem boonus — nii on mul ettekääne teda igal pool saata ja koosolemist süvendada. Mulle meeldib, et saan olla kõigi tema õpitavate massaažiliikide modell. Mõnel väga erilisel õhtul — pean kaua lunima, et ta üldse söandaks tunnistada: jah, ma valdan ka seda laadi! — teeb ta mulle erootilist massaaži. Kui mu kolleegid seda teaksid, lookleks mu massööri kabineti ukse taga küllap väga pikk järjekord!
Paraku lõpevad nii mõnedki muinasjutud prantsatusega proosalisse argipäeva. Ühel päeval saan räige sõimukirja tema õelt. Meid olla koos nähtud — ja mina saan nüüd külge perelõhkuja ja kõlvatu liiderdaja sildi. Ei lähegi kaua, kui mees teatab, et nüüd on ta seatud valiku ette: mina või tema naine. Viimasest loobumisega kaasneks ka pojaga lävimise keeld. Ja seda ta — ise isata kasvanuna — üle elada ei suudaks.
Oma viimasel ühisel õhtul istume mere ääres ja nutame. Mina arvasin, et ta valib kahtlemata mind. Tema lootis, et argipäev ei saabu veel niipea. Kaasavõetud vahuvein jääbki avamata.
Lugu ilmus maikuu Eesti Naises.
Eesti Naine mais:
Viire Valdma ja Maria Urb: “Peaasi, et sa õnnelik oled!”
Minu välismaa ema
Kuidas leppida petmisega
Restart rahakotis
Armin Kõomägi trotsi ja naudingu vahel
Päevad Uku Kuudiga
Kunstnik Billeneeve kordumatu kodu
Kui laps häbeneb oma vanemaid
Üllatus massaažilaual
Lapsed sotsiaalmeedia võrgus
Meelerahu harjutused
Armastuse ankeedis Elme Väljaste
Toimetuse tervisenipid
6 retsepti rabarberiga
Moeseerias: stilistid oma emadega
