Ühe naise kurb lugu: meie majandusliku tasakaalu hinnaks said purunenud eluunistused...
Artikkel ilmus augusti Eesti Naises, avaldame lühendatult.
Marta (33) on nõus oma lugu jagama, kuid anonüümseks jäädes. Sest tema loo lõpp on tegelikult kurb — nüüdseks on ta oma abikaasast lahutatud ja Eestis tagasi, elades lastega omaette.
“Lahkuminek oli emotsionaalselt väga raske. Eluunistused purunesid, kuid sellest abielust ei oleks enam asja saanud — olime teineteisele sõnadega nii palju haiget teinud ja ka tunded olid jahtunud. Kui ütlesin eksabikaasale, et kolin ära, ütles mees kohe, et soovib ka lahutust — ja nii see läks…” nendib Marta nukralt. Praegu pühendab ta end ainult lastele ja käib tööl, et mitte sattuda taas majanduslikesse raskustesse, kust Rootsis töötades pere välja tiris.
“See oli minu elu kõige õnnelikum päev,” ütleb Marta oma pulmapäeva kohta. Noored olid tõesti unelmate paar. Kui sündis tütar Anna, oli Marta varasemast kooselust sündinud poeg Robert viiene. Marta soovis kodus olla ja oma printsessi kasvatada kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kuid emapalga lõppedes avastati, et ühest palgast pole siiski võimalik ära elada, seda enam, et mehe sissetulek oli üsna napp. Marta, kes varem kümmekond aastat ühes Tallinna firmas töötanud oli, ei soovinud sinna tagasi minna, sest vahepeal olid seal vahetunud juhid ja ka kogu muu meeskond. Kuid eluolu läks aina kriitilisemaks: maksmist tahtsid majalaen, autoliisingud, lasteaiatasu ja poja kooli minnes ka kooliga seotud kulud.
Marta võttis vastu Rootsis elava õe pakkumise sinna tööle minna. Marta mees töötas maaklerina ja võis oma tööpäevad sättida nii, et sai laste järele vaadata. Mehe töö küll suurt sisse ei toonud, aga ta ei olnud ka nõus midagi muutma, et peret üleval pidada. Talvel läkski Marta Rootsi tööle ja lapsed jäid abikaasaga koju. Tütar Anna oli siis kaheaastane ja poeg Robert seitsmene.
Stockholmis töötas Marta puhastusteenindajana. Tema töö seisnes enamjaolt uute korterite koristamises enne kliendi sissekolimist. Firma kuulus soomlastele ja esialgu oli võimalus töötada graafiku alusel kaks nädalat Rootsis ja kaks nädalat Eestis. Aga laevapiletitele läks palju raha ja ka ajakulu oli suur, ja nii oli otstarbekam olla kuu järjest Rootsis. Stockholmis õe juures ööbides nuttis Marta end igal õhtul magama, sest ta oleks tahtnud olla oma laste kõrval ja igal õhtul ise oma armsa printsessi magama panna, tema väikesest käekesest kinni hoida… Ta rääkis Skypeʼis igal võimalusel perega ja oli kogu aeg mõtetes kodus.
Abikaasale ei meeldinud naise kaugel tööl käimine mitte üks põrm, kuid muud lahendust pere toimetulekuks ta ka ei pakkunud ja nii tekkisidki tülid. Väga erinevad olid arusaamad panustamisest pere heaollu — suurim komistuskivi oli mittemõistmine. Mees arvas, et väga tasuva töö vastuvõtmine oli hoopiski kergema vastupanu teed minek, naine aga oli kindel, et sel hetkel ei olnud muud varianti ja see päästis nende perekonna “puu all elamisest ja näljast”. Mehe arvates oli naise elu Rootsis lust ja lillepidu, aga naise meelest oli mehel hulga kergem — oli ta ju koos ülejäänud perega. Marta oleks väga tahtnud, et asi olnuks vastupidi! Rootsis käis Marta võimalikult palju tööl, tegi väga pikki päevi ja töötas ka nädalavahetustel — nii sai tema pere majanduslikult taas jalule.
Esimest korda laevale minek oli Martale äärmiselt raske: “Hakkasime kõik nutma, terve sõiduaja nutsin. Ma polnud kindel, kas nad saavad hakkama. Olin ju olnud naine, kes tegi söögid ja kõik kodused toimetused. Mu suurim hirm oli, mis saab siis, kui tütar haigeks jääb. Nii paaril korral ka juhtus. Ma ei maganud siis, üritasin eemalt anda näpunäiteid, mida teha.ˮ Oli mitmeid olukordi, mil naine mõtles: ma pean koju minema, nad ei saa hakkama. Siiski kõik laabus.
Tütar elas ema äraolekut küllaltki kergesti üle, aga pojale oli selline elukorraldus väga raske: koolis hakkasid tekkima probleemid õppimisega ja ta ei tahtnud enam õhtuti koju minna. “Mul võttis kaua aega, et lahendus leida,” ütleb Marta tõsiselt. Lahendus oli selline, et poeg elas sel ajal, kui ema tööl oli, vaheldumisi tädi juures ja kodus — nii, kuidas ta ise soovis. Laste pärast vaevasid Martat süümekad ja nii võttis ta igal võimalusel — koolivaheajal ja suvel — lapsed Rootsi kaasa. Käidi loomaaias, ujumas, kontsertidel ja huviväärsusi kaemas. Ja kui lapsi kaasas polnud, siis ostis Marta lastele Rootsist kingitusi, et äraolekut leevendada.
Marta elaks ilmselt tänase päevani Rootsis, sest firma juht pakkus talle alalist tööd ja elukohta Stockholmis ja lapski oleks saanud lasteaiakoha. Paraku pidi naine sellest loobuma, sest eksabikaasa ei andnud luba lapse Eestist äraviimiseks.
Nüüdseks on mees uues suhtes ja Marta elab oma kahe lapsega omaette. Mees aitab küll tööpäevadel last lasteaeda viia või sealt ära tuua, aga rahaliselt mitte. Ta on ikka oma põhimõtetes kinni, üritades maaklerina ‟head rahaˮ teenida — nii toetabki pigem Marta majanduslikult teda, sest on ta ju lapse isa…
Kui Marta mõtleb tagasi ajale, mil pere koos oli — ja kuigi naine teab kaugele töölemineku hinda –, siis jah, ta teeks seda pere nimel uuesti! “Kaugsuhe toimiks juhul, kui inimesed mõistaksid üksteise ohverdusi ega mõtleks vaid iseendale,” arvab naine nende pere lahku kasvamisest. “Meie suurimaks komistuskiviks saigi mittemõistmine, mida üks või teine oma pere heaolu eest ohverdama pidi. Meil jäi vajaka teineteisemõistmisest ja me ei leidnud mitte kuidagi ühist keelt.”
Tekkis huvi artikli vastu? Loe edasi ajakirjast Eesti Naine!
Augusti Eesti Naises veel:
Inga Lunge: „Elan teiste tundeid läbi!“
Üksinda või üksildane?
Emad oma kuulsatest lastest
Loo endast teadlik Facebooki-kuvand!
Kerli Kõivu lemmikkohad Elvas
Kas erinev haridustase segab suhet?
3 vaatemängulise stiiliga naist
Eksperiment: seikluspargis hirme ületamas
Elu võimalikkusest maal
Kuidas luua mängu abil kodurahu
Johannes ja Aurora Semperi armastus
Suplus pühas Gangeses
Ilu: Veganikosmeetika võlu
Tervis: pilkupüüdev hambarivi
Köök: 9 retsepti suveõhtuteks
Mood: romantiline hipisuvi
