Memmekaga hädas olnud neiu: emad, te ei pea pidevalt kontrollima, kas täiskasvanud pojal on ikka kõht täis ja pissil käidud!
Nagu paljud minuvanused, astusin sel aastal ülikooli. Leidsin endale töökoha ühes kohvikus ettekandjana, kolisin vanemate tiiva alt välja ühikasse ja tunnen iga ihukarvaga, kuidas teen lõpuks ometi esimesi samme iseseisva elu suunal. Mulle jäi meie kursuselt silma ka üks noormees. Kõik algas hästi, kuni sain teada, et tegemist on oma ema poolt tõeliselt ärahellitatud mehepojaga, kes pole kunagi tolmulappi käes hoidnud, rääkimata siis sellest, et ta teaks, kuidas mustad nõud kraanikausist ära kaovad.
Suve lõpul toimunud kursuse tutvumisõhtul sain tuttavaks Reinuga, kes tundus mulle igati sümpaatne ja viisakas noormees. Saatis koju, ei tunginud tuppa ega käinud peale mingite asjadega, millega ma esimesel kohtumisõhtul nii või naa nõus poleks olnud. Armsast õhtusest jalutuskäigust sai teinegi, kolmas ja lõpuks läksime ka kohtingule. Kõik oli kena, kuni ta lõpuks mind enda koju külla kutsus.
Üle toaläve astudes võttis mind vastu totaalne segadus. Mööda koridori laiali tossud, suvalistes kohtades vedelevad pusad ja virnadeviisi musti nõusid kraanikausis. Ühes ühetoalises korteris on võimatu selliseid asju tähele panemata jätta. Surusin esmase mõru pilli alla ja mõtlesin, et ehk on tal lihtsalt liiga kiire olnud paar päeva. Sõime koos õhtust, võtsin asjad ja liikusin koju.
Paar päeva hiljem teda külastades oli seis muutunud isegi hullemaks, küll aga oli sinna lisandunud üks uus faktor — Reinule oli ema külla tulnud. Ema, kes nüüd käis mööda poja kodu koos tolmuimeja, harja, lapi, pesuvahendi ja teab mis viienda asjaga. Poeg aga istus diivanil, ei liigutanud lillegi ja matsutas ema tehtud praekartuleid kahe suupoolega näost sisse. Olin šokis. Sain aru, millesse olen end mässinud. Kui varasemalt mõtlesin, et tihedad kõned emaga on lihtsalt armas viis, kuidas vanematega ühendust hoida, siis nüüd mõistsin, et tegemist on täieliku memmepojaga. Memmepojaga, kellele on terve elu ema poolt kõik ette-taha ära tehtud. Küsides otse seepeale Reinult, et kas ta oma emale abiks ei tahaks olla, lõikas naine mu lause: „Las ta puhkab, pojal niigi raske päev olnud.“ Raske päev? Paar loengut ja kolm tundi arvutimänge?! Lubage naerda.
Lõpetasin meie suhte Reinuga paar päeva hiljem. Ütlesin, et otsin enda kõrvale kedagi muud.
Nüüd aga tahan kõigile emadele südamele panna — palun lõpetage see oma poegade nämmutamine. Oma lapsel ei pea kogu aeg lapiga järel jooksma. Talle tuleb see lapp pihku anda ja teha selgeks, et kodu eest hoolitsemine ei ole ainult ema kohustus — see on kõigi nende kohustus, kes seal elavad. Ja märkuseks, 20aastased on piisavalt täiskasvanud, et saada puder lusikaga kausist välja ja suhu. Ei pea kogu aeg kontrollima, kas kõht ikka täis ja pissil-kakal käidud.
