Lugejakiri: kui lööb, siis armastab? Uus aasta algas rusikahoopide ja sõimuga
Täna on 1. jaanuar. Peost välja puhanud, läksin õele külla. Pilt, mis ees ootas, oli masendav: tal oli nägu katki, kohe oli aru saada, et teda on löödud. Hiljem märkasin ta kätel sinikaid.
Tal pole mõtet hakata mulle isegi mingit mõistujuttu ajama, ma tean, et ta enda mees lõi teda. See on muster, mis kordub ja kordub. Mulle tundub, et alguses oli õde isegi konkreetsem, korra jättis mehe maha ka, aga võttis ta peagi tagasi. Ühel hetkel ta lõi käega ja leppis selle reaalsusega. Õde arvab, et ju tema koht ongi alandlikult pliidi taga.
Sel korral viitas õde alkoholile. Ikkagi aastavahetus, sai mõned pitsid liialt võetud ja mõned vanad kitsaskohad tulid välja. Uurisin, mille üle mees siis nüüd kurtis - selle üle, et õde kulutavat liiga palju raha ja on liiga vähe kodus. Viimane märkus on eriti madal. Õel pole eriti sõpru alles jäänud ja ta ainuke "armuke" on spordiklubi, kus ta paar korda nädalas käib.
"Väikese tüli" pärast ikka politseid ei kutsu
Pühade ajal näeb uudistes ikka ja jälle pealkirju selle kohta, et politseil oli palju väljakutseid seoses koduvägivallaga. Minu õde sel korral sellesse statistikasse ei jõudnudki. Ta ei kutsunud politseid, sest ju lihtsalt "väike tüli". Nagu ka eespool mainisin, ta on oma rolliga leppinud.
Ma olen üritanud sekkuda, samamoodi ka meie vanemad. Õde ei kuula ja ütleb, et armastab oma meest. Ma olen kindel, et kui ta peaks valima meie ja mehe vahel, valikski ta viimase. Et õde mind elust täiesti välja ei lülitaks, siis olen tagasi tõmmanud. Vahepeal elasin isegi roosade prillide taga - tundus, et mees on mõistuse pähe võtnud ega vägivallatse enam. Praegune aastavahetus näitab, et prillid olid ikka väga roosad.
Pöörduda ise politseisse? Üritada veel õega rääkida? Või äkki hoopis ta mehega? Need küsimused pendeldavad mu peas. Mis mehesse puutub, siis eelneva põhjal võiks ju oletada, et äkki on mõni madala intelligentsusega isehakanud Rambo. Inimese sisse kõrvalt ei näe, enamik vägivallatsejaid on näiliselt igati edukad ja sõbralikud inimesed.
Edukas rahvamees, kes valiti aasta kolleegiks
Õe mees - ta nimi on Riho - on ühes firmas projektijuht. Tal on väga lai tutvusringkond ja erinevalt õest ta käib tihti eri pidudel ja seltskonnaüritustel. Töö juures valiti ta mullu aasta kolleegiks! Ikkagi rahvamees, kes vabal ajal mängib sõpradega hobi korras jalgpalli ning kogub vinüülplaate. Seda, et ta oma naise vastu käe tõstaks, lihtsalt ei teata.
Mulle meenub kord, kui Riho läks firma jõulupeole üksi - ta olevat seal põhjendanud, et naine on haige. Tegelikult oli ta vihahoos mu õde löönud ja tagajärg oli sinine silm. Kuna Rihol on vaja oma ideaalmehe kuvandit hoida, ei võtnud ta õde kaasa, et jumala eest, keegi viib äkki kokku, et ju Riho ise lõi.
Ohver, mitte provotseerija
Kurb mõelda, et taolisi paare on üle Eesti väga palju. Kui inimesi väga lähedalt ei tunne, siis tausta ei tea. Ma kahtlen, et Riho lähimad sõbradki oskaks arvata, kui vägivaldne ta on. Tihti kuuleb ka arvamusi, et ju ikkagi mõlemal osapoolel lasub teatud vastutus ja ükski tüli ei alga mittemillestki. Oma õe näitel arvan küll, et ta ongi vaid ohvri rollis. Ta ei pea provotseerimagi, küll Riho põhjuse leiab, et tema kallal võtta nii verbaalselt kui füüsiliselt.
Paraku on see ka kinnine ring, kõik kordub, aga nagu sellistele suhetele kombeks, õde ongi oma rolli üle kandunud, ta leiab, et see ongi normaalsus.
