Minu mees ei ole kalevipoeg ega kaugtööline, vaid läheb igal hommikul tööle ja tuleb õhtul koju. Ja siis nädalas ikka mitu korda joob ennast täis kas kodus või läheb sõpradega välja ja joob seal ennast mälukasse. Täie teadmise juures, et kodus on naine kahe väikese lapsega, kes teda ootavad ja loodavad, et issi tuleb ja täna ei haise.

Ma teadsin, et ta on suur alkoholisõber. Juba siis teadsin, kui me kohtusime ning meie kurameerimise ajal tema joogihuvi aina süvenes. Olin loll ja naiivne ja armunud ning lootsin, et ehk suudab ta minu heaks sellest loobuda. Tõesti olin nii naiivne. Kui meie suhe arenes ja jäimegi kokku ning hakkasime perelisa planeerima, lootsin ikka, et ta tõmbab alkoholile pidurid peale. Seadsin talle tingimuse: enne lapsi ei saa kui joogiprobleem pole kontrolli all. Mõneks ajaks tõmbaski tagasi, aga siis, kui esimene laps sündis ja ta sai aru, kui suur töö on laste kasvatamine, läks kõik jälle samasse rööpasse. Teine laps oli tööõnnetus, aga katkestamine ei tulnud kõne allagi. Lootsin, et äkki nüüd, kui esimene laps on alles väga väike ja teine sündimas, tuleb talle mõistus pähe ja ta jätab joomise maha. Aga ei jätnud. Joob edasi — päev purjus, päev pohmellis, päev purjus, päev pohmellis… haisuvaba issit meil ei ole, lapsed kainet isa praktiliselt ei näe. Praeguseks ei näe praktiliselt üldse, sest isa tuleb töölt ainult riideid vahetama ja läheb siis jooma, sest kodus ma enam ei luba tal napsutada laste nähes.

Ma olen püüdnud temaga rääkida ja selgitada, et ma ei kannata seda enam välja, aga ta ei kuula mind. Ütleb, et tal on nii raske ja stress on, et peab jooma, muidu ei saa olla. Mina ajangi ta jooma, sest sunnin lastega tegelema ja nõuan ka tähelepanu. Nii et jah, mina justkui oleks süüdi selles, et temast on alkohoolik saamas. Kuigi ta ise väidab, et armastab lapsi, ei näita ta seda kuidagi välja. Kuidas saab olla alkohol tähtsam kui lapsed?

Ta ise ei näe probleemi. Ütleb, et lõõgastub ja kindlasti ei ole ta mingi sõltlane. Ta väidab, et joob sellepärast, et tahab, mitte sellepärast, et keha nõuab. Vabalt võib maha jätta oma sõnul, aga lihtsalt ei taha, sest probleemi ei ole.

Kas sellises võitluses on üldse lootust mul võitjaks jääda või tulebki leppida, et mehele on tähtsam alkohol ja pere jääb tema jaoks igaveseks tagaplaanile?