Kui vaadata kirjanduses haiguste levikuandmeid, siis näeme, et jalgade ja varbaküünte seennakkused on eelkõige probleemiks arenenud läänemaailmas (Euroopa maad, USA, Kanada, Jaapan), kus valdavalt elatakse linnades. Inimesed suhtlevad linnas tihedalt, peatutakse hotellides, külastatakse spordi- ja veekeskusi, spaasid, ühiskasutuses olevaid saunu. Tegelikult tuleb nakatumisvõimalusega arvestada kõikjal, kuhu lähete paljajalu ja kus juba enne teid on liikunud teised.

Paljud on kuulnud, et jalgade seennakkuse võib saada saunast või ujulast. Miks nii? See, et seened armastavad niiskust ja sooja, on üldteada. Seente eosed ja niidistiku jupid, mis haigetelt koos marrasnaha rakkude eraldumisega väliskeskkonda satuvad, jäävad sauna või spaa põrandal edukalt ellu. Sellistes kohtades, kus juba nakatunud inimesed kaotavad päevas võib-olla tuhandeid või miljoneid naharakke ja kümneid või sadu seenerakke, on nakatumisrisk eriti kõrge. Kirjanduses leiab uuringuid näiteks Hispaania ja Portugali kuurortpiirkondade rannaliiva kohta, kus leidub märkimisväärses hulgas nahaseeni. Imestama see ei pane, sest hooajal lamab sealsetes randades liival külg-külje kõrval kümneid tuhandeid inimesi, kellest nii mõnigi kannab kaasas küüneseent.

Miks ühed inimesed nakatuvad seenhaigustesse kergesti ja teised mitte, seda tegelikult täpselt ei teata. Nakatumisel mängivad rolli mitmed faktorid nagu inimese vanus, üldine tervislik seisund ehk immuunsüsteemi olukord ja riski suurus. Vanematel inimestel on suurem tõenäosus nakkus saada ühelt poolt seetõttu, et nad on seenega oma pika elu jooksul rohkem kokku puutunud. Teisalt — vananedes organismi vastupanuvõime paratamatult väheneb ning seegi suurendab nakatumisvõimalust. See, kes käib nädalas viis korda spordiklubis trennis, on kindlasti rohkem ohustatud kui see, kes korra kuus ujulas. Nakatumisel on suure tõenäosusega koht ka geneetilisel tagapõhjal.

Viimasel kümnel aastal kirjutatakse üha rohkem laste küüne seenhaigusest — nakatumine lapseeas üha sageneb. Osalt on siingi käitumuslikud põhjused. Laste küüneplaat on väga õhuke ja õrn ning võimalik, et kokkupuutel seenega toimub nakatumine lihtsamalt. Lapsed hakkavad erinevates trennides käima väga varakult, sageli juba 3-4 aastaselt. Tihti on treening- ja pesuruumid ühised täiskasvanutega ning sealt nakkus saadaksegi.

Vaatamata rakendatud puhastusmeetmetele (ühekordsete ja steriilsete töövahendite kasutamine, põrandapesu oksüdeerivate kemikaalidega, survepesu jm) tuleb arvestada, et seeneeosed on küllaltki vastupidavad ning seetõttu ei ole neid lihtne hävitada. Õigem on püüda haigust vältida. Parimaks ettevaatusabinõuks jääb kaitsvate plätude või susside kandmine — kui seeneeosele peale ei astu, siis ka ei nakatu.

Tuleb arvestada, et iga seennakkusega patsient võib nakkust levitada oma pereliikmetele ja trennikaaslastele ning väliskeskkonda. Just seetõttu tuleks täie tõsidusega suhtuda haiguse diagnoosimisse ja ravimisse. Terve püsimiseks on oluline ennast pidavalt jälgida. Ka seenhaigusse nakatumine on märgatav. Enamasti nakatub esmalt jalatald või on esmane haiguskolle väikeste varvaste vahel. Nahk punetab, kiheleb, ketendab, võimalik on väikeste villikeste esinemine tallal või jala külgedel. Kui need esimesed haigustunnused jäävad tähelepanuta, levib haigus edasi varbaküüntele. Nahaseente toiduks on meie nahas, küüntes, juustes, ripsme- ja muudes kehakarvades leiduv keratiin. Kui seen keratiini hävitab, tekivadki haigussümptomid, mis on märgid seene elutegevusest ja mis ravita aja jooksul ainult süvenevad. Küüs kaotab oma normaalse roosaka tooni, muutub läbipaistmatuks, valgeks või kollakaks, ebatasaseks, hakkab kihistuma ja kergesti murduma. Haige võib igapäevaste hügieeniprotseduuride kaudu — pesukäsna, küüneviili, käterätiku vahendusel nakkust oma kehal levitada. Nakatuda võivad käenahk ja sõrmeküüned, tegelikult kõik teised keha piirkonnad.

Maailmas ringi rännates võib leida nii mõndagi pentsikut. Polüneesia ja Melaneesia saartel on inimesed ennast ajast-aega sihilikult nakatunud ühe teatud seeneliigiga (Trichophyton concentricum), mis tekitab nahale kontsentrilistest ringidest „põletikumustri”. Inglise keeles nimetatakse seda „tokelau”, ilmselt atoll-saari meenutava kliinilise pildi tõttu. Ulatuslik nakkus sarnaneb tätoveeringule ning kohalikud elanikud peavad seda kaunistavaks. Alati jääb meile võimalus oma mõtlemist muuta, kuid kaasaegses meditsiinis loetakse kõiki nahal kasvavaid seeni haigustekitajateks ning kõik nakatunud vajavad ravi.

Mida kauem on nakkus kestnud ja laiemalt levinud, seda raskem on ravida. Haiguse algstaadiumis, kui nakkus on ainult jalanahal või üksikul küünel, on võimalik ravida välispidiste vahenditega — kreemide, salvide ja ravilakiga. Juhul kui on kahjustunud juba mitu küünt, sellest enamasti ei piisa. Tuleb kasutada pikaajalisemat ning sageli kallimat tablettravi. Seetõttu peaks igaüks, kes märkab jalalabal või varbaküünel püsivaid muutusi, võimalikult kiiresti pöörduma oma perearsti või dermatoloogi vastuvõtule diagnoosi laboratoorseks täpsustamiseks. Dermatoloogilisi haigusi, mis tunnustelt sarnanevad seeninfektsioonile, on teisigi ning ise endale diagnoosi panna ei maksaks. Tulemusliku ravi eelduseks on korrektne meditsiinilabori analüüsi tulemus ja arsti kinnitatud diagnoos. Analüüsimiseks on mitmeid meetodeid, lisaks küünematerjali mikroskoopiale seenpatogeeni kasvatamine külvis või seente tuvastamine molekulaarsete meetoditega DNA-põhiselt. Eestis tegelevad seenhaiguste diagnostikaga suuremate haiglate laborid, jalaravikabinetid ning meditsiinilabor SYNLAB, abita ei jää keegi. Teenus on kõikjal tasuline.