„Ma ei saanud sind enam kuidagi peast välja, kui sa tol hommikul mulle lühikese kampsuni ja šokolaadise näoga uksele vastu tulid.”

Katkend Liisi Õunapuu raamatust "Le Rhino".

Artur tõstis viimased potid nõudepesumasinasse ja viis prügi välja. Olin riided ära vahetanud ja, ilus Le Rhino põll ees, pesin parasjagu viimaseid tasse puhtaks. Tänasin Arturit, kui ta tagasi tuli, ning lehvitasin hüvastijätuks. Artur kustutas pooled köögituled, mul polnud enam palju pesta jäänud. Enamik inimesi oli juba lahkunud, et homme tagasi tulla ja avamiseks kõik valmis seada.

Mu meel muutus jälle kergemaks, kui vahuseid tasse soojas vees loputasin, sest vesi rahustas mind alati. Mistahes kontekstis. Vaht hulpis veepinnal ja juba pestud tassidelt nirisesid tilgad allapoole. Olin täiesti oma mõtetesse vajunud.

„Sa oled põnev!” sosistas Max äkitselt tühjast köögist.

Võpatasin ja tass vupsas mu sõrmede vahelt õhku ning tegi täispöörde, kuid püüdsin selle kinni, enne kui ta oleks kraanikaussi kukkunud.

„Oh issand, sa ehmatasid mind!” hüüatasin, tassi hoides.

Noormees sammus läbi poolhämara köögi minu poole. Valgus ja varjud mängisid tema laiadel õlgadel.

„Ei olnud plaanis. Vabandust!” sõnas ta vaikselt, toetus mu kõrvale vastu seina ja pani käed rinnale risti. Mõmisesin midagi ja raputasin pead, püüdes samal ajal talitseda äkitselt tempot tõstnud südant ja seekord šokolaadiseid liblikaid kõhus. Võtsin järgmise tassi, helesinised kummikindad kriuksusid vaikselt, kui seda vahuga hõõrusin.

„Ma ei saanud sind enam kuidagi peast välja, kui sa tol hommikul mulle lühikese kampsuni ja šokolaadise näoga uksele vastu tulid,” jätkas Max oma lähenemiskatset. „Ma pole ammu nii lühikest kampsunit näinud.”

Paus.

„Ja nii ilusaid jalgu.”

Väga kandev paus.

Ma ise ei mäletanudki, mis mul tol hommikul seljas oli, kuid tundus, et mu jalad olid sooritanud väga mõjuka etteaste. Piilusin mehe poole. Ta naeratas, ta silmad liikusid mu jalgadele ja tagasi ning ta limpsas huuli. Kaotasin võime hingata, soe vesi nirises kummikindast sisse, kui mu käed vette vajusid ja Maxi põlevad silmad aegamisi lähenema hakkasid. Mulle tundus, et mu suu oli peaaegu ammuli.

„Kas sa tõesti arvad, et ma olen ilus?” sosistas Max ja lähenes veelgi.

Seisin tardunult, käed kraanivees, suutmata häältki teha ning mõistes, et see ookeanilaine tulvab kohe täisvõimsusel mulle peale. Kogu kinnas oli vett täis voolanud ja ma sulgesin silmad, et uppuda.

Äkitselt lõid kõik tuled köögis põlema ja kostis madam Bossi köhatus, mille peale noormees kohe meetri võrra taganes ning mind valdas tunne, nagu oleks karussellile äkk­pidurit tõmmatud. Ohkasin sügavalt, hapnik voogas mulle tagasi kopsudesse, sikutasin kindad käest ja haarasin rätiku.

„Oh, siin te oletegi, noored ja ilusad,” sõnas madam Boss, lokke seljale lükates ja sillerdavaid kõrvarõngaid paljastades. „Max, sa võid nüüd koju minna, homme näeme!”

Ta imiteeris käega kõndimisliigutusi, et noormees taipaks kiiremini uksest välja astuda.

„Head aega, Max!” lisas ta veel, kui noormees mulle otsa vaatas.

Max alistus ja lahkus. Pesin, pilk maas, paljaste kätega viimast tassi ja kartsin madam Bossile otsa vaadata. Tema kohalolu oli võimsalt tuntav.

„Tule minuga kaasa,” sõnas ta rahulikult. „Las see vesi olla, pärast jätkad.”

Vältisin endiselt ta pilku ning noogutasin. Kõndisime koos saali. Kamina ette olid tõstetud kaks tooli ja laud, millel seisid kaks tassi, aurav kann ning kaks taldrikut šokolaadikoogiga. Kaminas hõõgus veel tuli, saalis põlesid mõned lambid, kuid hämarus oli taas maad võtnud. Praegu ei mõjunud see aga rusuvalt. Istusime toolidele, madam Boss valas mulle kannust värsket kohvi, kallas sellele peale hunniku koort (mind hämmastas, kuidas ta kõiki detaile mäletas) ja ulatas tassi mulle. Naeratasin häbelikult, kuigi mul oli tunne nagu kutsikal, kes on just diivani taha loigu teinud. Päris tahtlikult, teades, et loikude koht pole mööblitagustes varjulistes nurkades. See tähendab – varjulistes kööginurkades. Madam Boss rüüpas lonksu kohvi ja silmitses hääbuvat tuld. Napp valgus tõi esile tema kortsud ja esimest korda hoomasin, et ta on arvatust oluliselt vanem. Kuid ta oli ilus, meeletult ilus. Istusime vaikuses, õhk meie ümber seisis, maailm meie ümber seisis. Minu häbi kadus.

„Tal on hea süda,” lausus madam Boss ootamatult. „Kuid talitsematu ego.” Ta pani tassi lauale ja vaatas mulle otsa.

„Ta on harjunud kõike saama, kasutades oma sarmi ja kavalust, kuid ta ei ole nõus mängu panema oma südant, sest see süda on kord haiget saanud. Nüüd hoiab ta seda sügaval pimedas peidus ja eirab oma lahendamata valu, täites oma elu kõige muu kui tõega. Ta ei julge endasse vaadata ega oma tegude eest vastutada, mistõttu ta teeb kõik selleks, et tal oleks kiire-kiire-­kiire, sest aegluses jõuab hing pinnale ja hakkab tähelepanu nõudma. Ja nii vahetuvad autod, vahetuvad naised, vahetuvad töökohad.”

Noogutasin. Liblikad mu sees langetasid ühiselt pea ja nende tiivad vajusid sorgu. Koopast välja aetud Iha suu muutus kriipsuks ja silmad täitusid pisaratega, vihaselt viskas ta armunooled maha ja kõndis teatraalselt suurte sammudega koopasse tagasi, andes mõista, KUI solvunud ta oli.

„See on sinu elu, Mirth, ela seda, kuidas ise soovid. Ainult et tea – kahest katkisest ei saa ühte tervet.”

Madam Boss tõusis, sammus minu juurde ja silitas mu pead. Vaatasin teda oma valutava südame ja leinaseisakus liblikate armeega. Madam Bossi soojus valgus mu sisse, lõdvestades kõike, mis pitsitas ja pigistas. Ta tõstis käe oma rinnale, sõrmused pildusid helke.

„Enne kõike ja kõiki tervenda teda,” sõnas ta vaikselt, silitades oma südant, ja kadus hääletult kabinetti, mille uks kandis silti „BOSS”.

Vaatasin hõõguvat süsi, limpsisin suu ümbert sulanud šokolaadi ja tõstsin käe oma südamele.

„Enne kõike ja kõiki tuled sina,” ütlesin ma tasakesi oma südamele, tundes käe all tema tugevaid väsimatuid lööke. Kui söed tuhmusid, ohkasin ja jalutasin oma vahuse vee juurde tagasi.

Le Rhino avamiseni oli jäänud üks päev.