Naine jagab šokeerivat lugu: psühholoog on meie abielus kolmas liige ja mehel tekkis teraapia ajal ka kõrvalsuhe, millega terapeut oli algusest peale kursis

Naisteka foorumis jagab üks naine kogemust, kuidas nad otsustasid abikaasaga lapse murede tõttu psühholoogilt abi paluda, aga sellest said alguse hoopis suuremad probleemid nende endi abielus.

"Hakkasime paar aastat tagasi käime mehega ühe psühholoogi juures oma lapse probleemide tõttu. Mingil ajal teatas psühholoog, et lapse probleemid on meie düsfunktsionaalne suhte tulemus. Olgu öeldud, et oleme abielus üle 20 aasta ja meil on lapsi rohkem kui üks.

Algas paariteraapia, mis keskendus meie suhtele, mitte lapsele ja selle käigus psühholoog "selgitas välja", et mu mees on tuhvlialune, pole saanud vabalt areneda, on end alla surunud jms. Olgu öeldud, et olen aastaid olnud lastega kodune, mehel on suurepärane karjäär.

Lahkusin sellest "teraapiast" peale seda, kui terapeut teatas, et olen lapsed kaaperdanud. Sellest peale on mees üle aasta end selle psühholoogi juures arendanud. Ta teatas kohe algul, et paarisuhe peab ootama, sest tema areng on esmatähtis ja et ta peab iseseisvuma, peab õppima oma tunnetega kontakti saama, vabanema kaassõltuvusest minu vastu... Teiste sõnadega, palju psühholoogilist mula, mille reaalne väljund on see, et nüüd algatas ta lahutuse.

Terapeut on meie abielus kolmas liige, kellega mees igapäevaselt arutab iga meie abielu nüanssi ja kes online's soovitusi jagab. Mehel tekkis selle "teraapia" ajal ka platooniline kõrvalsuhe, millega terapeut oli algusest peale kursis. Ta julgustas meest oma tundeid järgima ja mitte oma vanast suhtest kinni hoidma.

Mees on nagu mind control'i (tahteallutus, inglise k.) all ja ma ei tea, millal ta on tema ise või millal räägib terapeudiga läbinämmutatud konstruktsioone. Lisaks keskeakriis ja see, et mees töötab osalise ajaga välismaal.

Olen murdumas ja lootusetu. Kas keegi oskab öelda midagi lohutavat?"