SUVEPÄRL | Sõbrannad Tuuli ja Kristel ei heitu ka kehvast suvest: kui vihma sajab, minge öue jooksma ja musutama!

Laulvate sõbrannade duo Tuuli Rand ja Kristel Aaslaid on teadagi põlised saarlased, kellelt pole parima kodumaise suvituskoha küsimusele muud vastust lootagi. Ometi kinnitavad mõlemad kui ühest suust, et Saaremaal on arvukalt eri kohti, kus end hästi tunda — Kristelile sümpatiseerib näiteks Sõrve säär, Tuulile aga rohkem Mändjala ja Tuhkana rannad ning Jaagarahu karjäär. Ehtsate maal kasvanud lastena on tüdrukute parimad suvemälestused samuti lahutamatult Saaremaaga seotud — erilisel kohal on kõiksugu maatööd, mis vähemasti vanasti alati lastele teha anti. See omakorda võimaldas erinevatel lõbusatel viisidel ülesannete täitmisest viilida.

“Kui olin umbes 5-6-aastane ja täiskasvanud tegid tööd, siis meie öe- ja tädilastega, kes pidime agarad pisikesed abilised olema, seadsime end hoopis kastiauto kasti, millel küljed maha käisid. Andsime siis töötegijaile korraliku kontsertelamuse,” meenutab Kristel vahvaid seiklusi. “Kunagi möödusid üldse suvevaheajad käsi mullas — ega peenrad end ise rohinud! Ja siis muidugi löputuna näiv heinategu ja kartulivött sügisel,” loetleb ta. “Nüüd vötab aga töö enamus aja ja Saaremaale appi minna palju ei jöua. Peaagu juba igatsen neid töid!” tunnistab ta. Tuuligi lisab, et kes siis poleks “käind kardulaid köplamas ja peenraid rohimas”. “Vanaema usaldas mulle alati sibulate, peetide, ubade ja herneste peenrad rohimiseks, alati kiitis veel, et keegi teine nii puhtaks küll ei tee kui Tuuli. Siis olin alati mega uhke. Marjade korjamine oli kõige tüütum — algul oli muidugi hasart, aga kehvemaks läks, mida rohkem aru said, et need marjad ei saagi pöösa pealt kunagi otsa ja olen ka üpriski allergiline parmude hammustustele. Tore oli vanasti see, et Karksi ölletehas tootis marjadest veini ja nii saime sinna pangede viisi mammusid viia ja vennaga taskuraha koguda. Nüüd tahad lihtsalt talvel süüa oma kodu marju!” tõdeb ta.

Tuuli erilisim suvemälestus pole aga sugugi maatöödega seotud, vaid hoopis ühe äpardusega, mis ilmselt kõige meeldejäävam ta vennale Taavile. “Läksime ema ja vennaga randa, mobiiltelefone siis veel polnud ja autoks oli meil tol ajal üks Ford Escort, mille lukustamine käis eesmisest uksest ja tagaluuk kas eest kangist või tagant vötmega. Olime juba mitmeid tunde rannas olnud ja otsustasime koju minna. Ema avas tagumise luugi, pani sinna midagi sisse ja löi selle siis suure hooga kinni, avastastades alles tagantjärele, et teised uksed olid ikka veel lukus ja vötmed pagassi kukkunud. Eks oligi kaks varianti — kas aken sisse lüüa vöi minna linna varuvötmete järele. Kuna olin tol hetkel alles väga noor, siis otsustasime, et vanem vend Taavi läheb. Kuid Mändjala asub ju Kuressaarest umbes 12 km kaugusel, ehk siis jala käib seda umbes 2,5 h, edasi-tagasi 5 h. Vend hakkas siis minema, sai hääletades linna ja tagasi ka ja meie senikaua ootasime. “Lühikesest” rannapäevast sai korralik seiklus ikka,” meenutab Tuuli.

Nagu ühtedel õigetel “ödedel” kunagi, on Tuuli ja Kristeli suvine lemmikretsept täpselt sama — omavahel eelnevalt nõu pidamata teatavad mõlemad, et selleks on kõigi eestlaste lemmik värske kurgi ja tomati salat hapukoore või oliiviõliga. Tuuli jaoks on see salat koguni nii eriline, et ta elab üle talle muidu vastumeelse tilli. “Need, kes teavad, siis ma ei ole eriline tilli söber vöi noh… Ma ei möista, kes tahaks tilli näiteks kanapasta või hakklihakastme sisse, aga see salat on üks väheseid toite, kus mulle till väga sümpatiseerib!”

Tuulit ja Kristelit ei morjenda kodumaise suve juures seegi, kui peab päikesevõtu asemel taluma tüüpilist Eesti suve ehk vihma ja tuult. “Siis saab lahtise aknaga vihmasabinat kuulata, lugeda raamatut või mängida kaarte,” lohutab Kristel, lisades juurde, et lapsena meeldis talle väga vihmas ringi joosta. “Kes tahab, leiab iga ilmaga midagi nautimisväärset!” arvab ta ning Tuuli nõustub — tema jaoks on vihm isegi veidi romantiline. “Ükskord jäin oma kunagise peikaga järsu paduvihma kätte. Kuna see tuli nii ootamatult ja ühtegi varju ega keepi kaasas polnud, pidime jooksma maha pika maa auto juurde. Ma olin üheaegselt nii püha viha täis kui ka naersin ja meelde jäi, kuidas mo tolleaegne peika ütles, et tema arust oli see päris romantiline. Siis ma hakkasingi mötlema, et tegelikult oli jah. Nii et kui vihma sajab, siis minge öue jooksma ja musutama, mis siin ikka vihastuda. Leia parim igas ilmas, mis sul antakse. Vöi siis kasuta seda vihmast ilma ära raamatute lugemiseks, maalimiseks või misiganes muu hobiga tegelemiseks!”