“Räägin teile ühe loo. Keskkoolipäevil tundsin end natuke ebakindlalt. Panin selga liiga avara lõikega kitsa särgi, värvisin huuled tumeda huulepulgaga, mida ma tavaliselt ei tee. Läksin peole, kus jõin liiga palju. Üks mees küsis, kas ma tahan temaga koos ära minna. Pudistasin vastu: “Võib-olla.” Tema: “Võib-olla ei ole “jah“”! Mina läksin tol õhtul koju, sest see mees ei kasutanud mu olukorda ära, ta ei olnud vägistaja.

Teine lugu: läksin mõni aasta hiljem sõbrannadega baari jooma. Flirtisin ühe kutiga, kes haaras mul käest, tõmbas mu baarist välja tänavale, suudles mind jõuliselt, vaatas siis mulle otsa ja küsis: “Jah?” Ma ei öelnud midagi. Tema selle peale soovitas mul sisse tagasi minna. Võib-olla oli ta pahane, aga mina läksin sõbrannade juurde tagasi. Ka tema ei olnud vägistaja.

Ükskord olin koos kutiga, kellega olin flirtinud. Ta kutsus mind oma tuppa. Ma läksin, me suudlesime, ma ütlesin, et see meeldib mulle. Ta võttis endal riided seljast ja üritas mind lahti riietada, aga osutasin vastupanu. Tema ütles: “Paistab, et sa pole rahul?” Ma ütlesin: “Ehh…” ja tema: “Ei. See on ainult siis lõbus, kui sina ka tahad.” Vabandasin, ta ütles, et kõik on okei. Lahkusin ilma, et ta oleks mulle liiga teinud. Ja ka tema ei olnud vägistaja.

Mind on seksuaalselt rünnatud, aga nagu eelpoolkirjeldatust näete, on mind ka mitte-rünnatud. Vahet ei ole, mis mul seljas oli, kui palju ma flirtisin või jõin. Vahe oli ainult selles, et mehed tegid otsuse, kas ahistamine on okei või mitte!”

Pidage siis Maura lugu täna õhtul välja minnes meeles, eks!