Lapsevanem: õpetajad, sorri, aga lapse koduste ülesannete hulk käib mulle üle jõu!
Ma saan aru — kodused ülesanded on mõeldud selleks, et laps harjuks tegema iseseisvat tööd, õpiks õppima ja et tal oleks tulevikus kergem. Samuti tean ma seda, et minu kui lapsevanema kohus on teda igakülgselt aidata ja toetada ja seda ma olengi teinud. Aga ma ei jaksa enam!
Kui ma tulen töölt, käin veel poest läbi ja koju jõudes olen tõesti väga väsinud. Ma tahaksin teha söögi valmis ja puhata, see aga ei tule kõne allagi, sest järgmiseks päevaks on vaja laul pähe õppida (uskuge või ei, aga tõepoolest nõutakse meie koolis igaks muusikatunniks uue kolmesalmilise laulu pähe tuupimist!). Siis on vaja teha ära kaks lehekülge harjutusi matemaatika töövihikust, lehekülg emakeele töövihikust, ärakiri aabitsast vihikusse, lõpetada loodusõpetuses värvimisülesanne ja leida järgmise päeva kunstitunniks lõnga, pappi, karp, heegelnõelu, riidelappe ja veel sada asja, mida vanaemadel vedeleb kapis virnade viisi, aga noortel emadel loomulikult pole. Nädalavahetustel on vaja käia kohustuslikus korras teatris, korjata metsast erinevaid puulehti, jälgida seente ja marjade kasvamist jne. Siin ei ole midagi ainult lapse teha, mina pean olema kaasas või kõrval ning aitama ja juhendama.
Tunnistan ausalt — mulle käib selline töökoormus üle jõu. Mu laps ei ole mingi arengupeetusega või teistest maha jäänud, et tal koduste ülesannete tegemine nii kaua aega võtab. Oma klassivendadega võrreldes on ta täpselt keskmine ja olles suhelnud paljude klassikaaslaste vanematega, kuulnud, kuidas nemad samamoodi ja veel kauemgi kodus õhtuti ülesannete kallal pusivad. Lapsed on väsinud ja ei saa millestki aru, emad on väsinud ja närvilised — ülesanded saavad küll tehtud, kuid ema ja lapse koos olemise aega pärast enam ei ole ja kui ongi, möödub see mõnusa ja rahuliku õhustiku asemel hoopis leppimise või halvemal juhul tülitsemise keskkonnas. Samuti nädalavahetused…esmaspäevaks antakse nii palju õppida, et pool pühapäeva möödub koduseid ülesandeid tehes ja õpetaja eriprojekte täites.
Mind huvitab väga, miks peab esimese klassi lapsi ja nende vanemaid nii pööraselt koormama? Miks ei võiks lapsed koolis oma ülesannetega valmis saada ja kodus ainult üht-teist lõpetada või lugeda? Koormus on suur nii lastele kui nende vanematele ja lõppkokkuvõttes ei tule ju kellelegi kasuks, kui koolis istuvad särasilmsete ja õpihimuliste mudilaste asemel zombid, kelle eluisu on eilsete matemaatikaülesannete lahendamisega otsa saanud.
