Lugejakiri: tänapäeva lapsi on raskem motiveerida
Kõik, kes nõukogude ajal koolis käinud, mäletavad ilmselt, et õppevahendid olid tagasihoidlikud. Käisin inglise keele kallakuga klassis ja mäletan, kuidas lugesime kommunistlikku ajalehte "Morning Star", sest see oli ainus inglisekeelne meediaväljaanne, mida õnnestus hankida. Keeleõpe tundus õrn võimalus saada aimu sellest maailmast, mis ahvatles meid raudse eesriide taga. Võisin isegi unistada, et tänu keeleoskusele saan kunagi ehk piiri taga ära käia. Võib-olla oli keeleõppe motivatsiooniks just see kättesaamatu "välismaa". Igatahes õppisin usinalt ja see polnud ka sugugi raske, sest minu õpetaja oli sõna otseses mõttes inspireeriv.
Kõik on liiga iseenesestmõistetav
Kui ma suvel oma vana kooli vaatamas käisin, siis vangutasid inglise keele õpetajad kurvalt pead - tänapäeval olevat palju raskem motiveerida noori inglise keelt õppima. Ilmselt on põhjuseks see, et inglise keel on kõikjal meie ümber, õpilased oskavad seda just nii palju, et hakkama saada ja grammatikaharjutus tundub sealjuures mõttetu. Õpilasi ei ahvatle mõte sellest, et nad ühte keelt korralikult oskaksid, sest hakkama saab ka pealiskaudse oskusega. Ilmselt peegeldab see meie ühiskonna mentaliteeti.
Mõtlen sellele, kuidas ma imetlesin Ameerikas õppides sealseid võimalusi - minu arvates olid seal ideaalsed tingimused hariduse omandamiseks. Ometi ei näinud ma, et sealsed õpilased seda hinnata oskaksid. Neile tundus see loomulik, tavapärane. Ma ei suutnud ära imestada, miks nad ei kasutanud kõiki suurepäraseid võimalusi, mis neil olemas olid. Nüüd hakkan ma seda juba mõistma. Minu laps käib koolis ja ma kuulen nii koolilt kui paljudelt vanematelt pidevalt, mida kõike koolis ei ole. Ükski õppevahend ei tundu olevat piisavalt hea ja kogu aeg on midagi puudu.
Ma saan aru, et ajad on muutunud, kuid ma arvan, et inimese põhiolemus on ikka sama. Inimene vajab motivatsiooni ja millegipärast on kõige ahvatlevam ikka see, mis on kättesaamatu. Mis on tänapäeva õpilastele kättesaamatu? Võtame sellesama inglise keele. Meie inglise keele harjutused olid paberilehel, Suurbritannia ajaloo pidime õpetaja jutu järgi ise konspekteerima ja ajaleheks oli "Morning Star". Tänapäeval on välismaiseid õpikuid nii palju, et raamatukogud jagavad neid isegi tasuta. Vali millist tahad! Interneti võimalustest ei hakka ma rääkimagi.
Õppimise peamine eeldus on tahe. Õppevahendid ja meetodid on täienenud, kuid nüüd näen ma paljude Eesti õpilaste silmis sama ükskõiksust, mis aastaid tagasi USAs. Kõik tundub iseenesestmõistetav ja motivatsiooni justkui pole.
Kooli koht pingereas on muidugi mingisugune näitaja, kuid minagi arvan, et hästi õppida saab igas koolis. Kui aga ühiskonnas on väga tugev eelistatus koolide osas (mida sellised pingeread paratamatult tekitavad), siis eelistavad ka lapsevanemad ja lapsed üht kooli teisele. Mainet peetakse tohutult oluliseks. Piisab vaid öelda, kus koolis sa käisid ja kaasvestlejal on sinust mingi arvamus tekkinud.
Kaks i-d: innustamine ja inspireerimine
Kõige tähtsam õppevahend (vabandan väljendust - palun võtta seda huumoriga) on õpetaja, kes inspireerib. Just selliste õpetajate nimel peaks koolisüsteem pingutama - see on kõige alus. Innustada, õhutada - anda see esimene oluline tõuge, et laps huvituks. Edasi sõltub väga palju õpilasest endast ja tema kodusest kasvatusest.
Õppimisele innustamine peaks kindlasti olema ka vanemate töö. Just nimelt innustamine, mitte Säästumarketi müüja töökohaga hirmutamine. Näitame oma lastele, et teadmised ei ole mitte vahend eesmärgi saavutamiseks, vaid lihtsalt nauding! Peamine pole tulemus, vaid protsess. Aga kas meie praegune ühiskond üldse soosib sellist mõtlemist?
Mina usun ka seda, et laste koormus on koolis liiga suur. Liialt palju on seda, mida peaks õppima, tempo on kiire - nii ei jõuagi laps milleski süvitsi minna ja ta väsib nii ära, et õppimishimu lihtsalt kaob. Jääb vaid kohustus. Õpilane, kes ainult kohusetundest õpib, ei ole eesmärk. Ehk on kurnatud ka õpetajad.
Uue õppeaasta lävel sooviksingi kõigile õpilastele ja õpetajatele sädet südamesse. Tahaksin tänada ka oma õpetajaid Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis - meenutan neid väga hea sõnaga.
