Minu laps on mängur ja arvutisõltlane
Arvuti iseenesest pole ei absoluutne kurjus ega ka mitte üleilmne õnnistus. Tuhatkond aastat tagasi leiutasid hiinlased püssirohu ilutulestike korraldamiseks, ometi on sõdades selle tõttu hukkunud tohutu arv inimesi. Ning asi polnud leiutises, vaid selles, kuidas inimesed sellega ümber käisid.
Viimastel aastatel toimunud tehnoloogiline hüpe on kujunenud tõeliseks lõheks põlvkondade vahel. Tõenäoliselt mängisid sinu vanaema ja ema lapsepõlves sarnaseid mänge. Meie lapsi aga ei huvita ringmängud ega peitus. Paljud täiskasvanud ei tunne arvutit nii hästi kui nende lapsed. Ja nad ei mõista, millega nende võsukesed virtuaalmaailmas tegelevad. Sellest mõistmatusest tekivadki vanemlikud hirmud. „Meie laps on arvutisõltlane,“ on nad hämmingus.
Tegelikult tekitab just teismeline, kes pole arvutit tundma õppinud, loeb vaid klassikalist kirjandust ja käib emaga sümfooniakontsertidel, palju rohkem muret kui see, kes istub internetis.
Kui kooliõpilane kasutab arvutit info saamiseks, leiab sealt meelelahutusi (filmid, muusika, mängud), suhtleb sõpradega, siis on see täiesti normaalne. Nendel vanematel aga, kes pole tuttavad virtuaalse ruumiga, tasuks hakata endale teadvustama, mis põhjustel arvuti last võlub.
Miks siis arvuti nii väga ligi tõmbab?
1. Arvuti modelleerib väga lihtsat maailma. Virtuaalne maailm on tunduvalt lihtsam kui reaalne. Lapsele sisendatakse juba väga varakult, et kui ta täidab teatavaid reegleid, siis on kõik korras. Näiteks, kui sa oled viisakas ja õpid hästi, saad endale palju sõpru. Ajapikku aga mõistab laps, et need reeglid pole alati õiged. Oskus olla viisakas ning head hinded pole üldsegi garantiiks, et sa võidaksid klassis väärika koha. Lausa vastupidi — paljud teismelised on arvamusel, et viisakas olla pole üldsegi popp. Erinevalt reaalsest maailmast on internetis täpsed reeglid, mis on alati tõesed. Kui neid järgida, on tõepoolest kõik hästi — oled võitja. Pealegi on noorukid oma olemuselt võitluslikud, neile on äärmiselt tähtis olla võitja. Virtuaalses maailmas võisteldakse arusaadavate reeglite järgi ning kõik on ohutu. Pole hirmu traumat saada.
2. Virtuaalne maailm on ohutu. Tulistamismängudes võib oma agressiivsuse välja valada, samal ajal oled alati kaitstud. Üldiselt võttes võib öelda, et sa võid teha mis iganes ning sinuga ei juhtu midagi. Meie keerulises maailmas on noortel vajadus oma agressiivsust maandada ning arvuti pole selleks sugugi kehv vahend.
3. Võib olla, kes iganes. Harva juhtub, kui nooruk on enda ja oma välimusega rahul. Selles eas otsitakse vastuseid küsimustele: „Kes ma olen? Milline ma tegelikult olen?“ Internetis suheldes võib kergesti muuta kõike, mis ei meeldi. Võib olla tugev, pikk, ilus. Võib isegi oma sugu vahetada.
Pealegi on virtuaalses maailmas palju lihtsam suhteid alustada. Siin pole vajalik oskus oma mõtteid väljendada — on olemas släng ja rangelt funktsionaalne suhtlemine. Koolilapsed vajavad suhtlemist isegi väga. Reaalses elus pole see aga mitte alati kerge. Tuleb välja, et arvuti võtab ühelt poolt maha hirmud, teisalt aga lisab uusi tutvusi.
4. Arvuti laseb oma maailma modelleerida. Mängides või suheldes virtuaalses maailmas võib laps kujundada seda oma tahtmist mööda. Sellesse pole sissepääsu võõrastele, kui sa ei soovi, et nad sinna ilmuksid. Sirgudes püüavad lapsed vanematest eemalduda, ja siis on oluline, et ka ema ja isa ei pääse arvutimaailma. Enamus vanematest orienteerub arvutis hulga kehvemini kui nende lapsed.
5. Kogu tähelepanu on pööratud mängijale. Kujuta ette olukorda, kus väike laps teab, et ta on oma vanemate jaoks maailma keskpunkt. Seejärel läheb ta kooli ja selgub, et selliseid printse ja printsesse on terve klass täis. Ning see on koolilapsele tõsine stress. Arvutimängud annavad aga võimaluse tunda end taas tähena. Mäng on loodud selliselt, et kõik keerleb vaid mängija ümber. Reaalses elus on väga raske sääraseid olukordi tekitada.
6. Mängus pole olemas väljapääsmatuid olukordi. On muidugi lihtsamaid ja keerukamaid mänge. Ometi on kõikidel mängudel üks ühine omadus: nad on koostatud nii, et mängija saab võita. Peamine — tuleb treenida. Elus pole nii palju võimalusi katsetada, ja kui sa oledki saavutanud teatava meisterlikkuse mingil alal, ei ole see garantiiks, et sa kindlasti edukaks osutud.
Vanemlikud hirmud
Miks vanemad kardavad arvutit?
• See on midagi arusaamatut. Meie mängisime teisi mänge ja teame õige vähe suhtlemisest virtuaalses maailmas. Teadmatus aga hirmutab.
• See rikub nägemist. Tegelikult ei halvene nägemine nendel, kes istuvad vahetpidamata monitori ees. Nende silmad kohanduvad monitori vilkumisega. Probleemid tekivad sagedamini just nendel, kes kasutavad arvutit episoodiliselt. Kui laps on arvutisse saanud vaid koolivaheajal, siis tekivad tõepoolest nägemisega probleemid. Parem on lubada arvutit kasutada järk-järgult — alates algklassidest 10-15 minutit päevas. Kui sulle teeb muret lapse nägemine, tasub osta hea monitor.
• Internet on negatiivsuse allikas. Oluline on teada, millega nimelt laps internetis tegeleb. Pornoajakirja võib osta ka kioskist ning on üsna normaalne, et teismelisi taolised küsimused huvitavad. Palju hullem on, kui ta aga leiab üles kohad, mis on pühendatud enesetappudele. Võimalik siiski, et probleem kerkis üles vestluses sõpradega, ning laps viskas sinna pilgu peale, et infot hankida. Teine asi on, kui nooruk külastab seda lehekülge regulaarselt. Püüa luua selline õhkkond, et laps saaks oma probleemid sinuga läbi arutada. Nii saad sa teada, mis tal südamel on.
• Arvutimängud tekitavad agressiivsust. Teismelise elu pole kerge ning ta hinge võib tõepoolest koguneda agressiivsust. Kuidas siis sellisest energiast vabaneda? Normaalse psüühikaga noor inimene ei hakka teistele kallale tungima, isegi kui ta mängib kodus mänge. Mängud on pigem teraapilisteks poksikottideks, mille abil saab end maandada.
Hirmulood aga, mida oled kuulnud, kuuluvad pigem psüühiliste häirete valdkonda. Mängud ei olnud seejuures põhjuseks, vaid katalüsaatoriks. Ja lapsevanem oleks pidanud märkama lapse käitumises tervet hulka teisigi märke — alusetu agressiivsuse puhang, julmus nende vastu, kes pole suutelised vastu hakkama, kinnisus, võõrdumine. Just sellised märgid peaksid tegema vanemaid valvsaks, ning seda ilma arvutitagi.
Ohumärgid
Arvuti ei tekita füüsilist sõltuvust. Erinevalt narkootikumidest, ei sekku see ainevahetusse, ei hävita ajukesta. See on psühholoogiline sõltuvus, ometi võib ta lapsele ja tema lähedastele olla sama valuline. Järgnevalt on toodud sümptomid, millele tasub tähelepanu pöörata.
1. Ärajätmise sündroom. Kui pole pääsu arvuti juurde, muutub laps agressiivseks, ta on ärritunud, tal on igav ning miski ei paku talle enam rõõmu. Seisund meenutab pohmelli. Kui ta pole arvutis, tõmblevad ta sõrmed, otsekui klõbistades klaviatuuril.
2. Huvide ringi ahenemine. Teismeline räägib vaid ühest arvutimängust kõikvõimelike teiste seas. Ta kasutab vaid seda konkreetset mängu. Ta ei ole kirjavahetuses sõpradega, ei kuula muusikat, ei vaata filme.
3. Laps piirab kontakte oma sõpradega ega suhtle isegi kõige lähedasemate semudega. Näib, et ta ei suuda reaalses maailmas adapteeruda ning otsib pelgupaika virtuaalses.
Enamasti reageerivad vanemad lapse liigsele ajaveetmisele arvutis lihtsalt keeluga arvutit kasutada. Kui teismelisel on aga tõepoolest sõltuvus, siis selline samm ei anna midagi peale uute murede. See on ju sama, kui öelda depressioonis inimesele: „Noh, hakka nüüd lõbutsema!“
Vanemad peaksid eelkõige aru saama, milles probleem seisneb. Kui laps kasutab arvutit info saamiseks, meelelahutuseks ja sõpradega suhtlemiseks, siis võib-olla polegi probleemi. Kui sõbrad elavad üksteisest kaugel, siis on isiklik suhtlemine küllalt keerukas. Ja kui nad hoiavad kontakti internetis, siis räägib see pigem nende tervest psüühikast.
Kui laps on aga tõepoolest liialt sukeldunud virtuaalmaailma, siis ei pruugi see veel sõltuvus olla, vaid nooruki depressioon. Ja sel juhul ei ole vaja arvutit ära võtta, vaid tuleb ravida depressiooni.
Arvutisõltuvusega (nii nagu ka iga teise sõltuvusega) on praktiliselt võimatu iseseisvalt toime tulla. Võiks vaid öelda, et tuleb üle vaadata oma eluviisid ja suhted ümbritseva maailmaga. Ning mõtlema peab selle üle mitte üksnes nooruk, vaid ka tema vanemad. Näiteks, kui töölt naasnud isa istub kohe arvuti taha, pole midagi imelikku selles, kui poeg teeb sedasama.
Terve nooruk on võimeline ümber lülituma ning nägema vahet reaalse ja virtuaalse maailma vahel. Kui aga koolilaps ei leia kodus tähelepanu, siis eelistab ta kindlasti virtuaalmaailma.
Allikas: Domašnii Otšag
