Aga nii oli - lauakesel, kuhu muidu kogunevad kingitused, mida hiljem põnevusega külaliste keskel avada (laste puhul siiski juba uksel paberist lahti rebida… ), olid kuhjas valged ümbrikud ja nende kõrval mõned kommipakid. Sünnipäevalaps oli tükk aega nutune ja solvunud. Mitte ühtegi uut autot, ei ainsatki uut mänguasja. Selgus, et ta oleks tahtnud ühe multika DVD-d ja Lego helikopterit ning mingeid pakse vildikaid… Ema aga naeratas, patsutas poega õlale ja ütles: “Aga vaata, me saame sulle nüüd hoopis ühe suure kingituse osta, sul ju piisavalt pudi-padi. Äkki lähme homme ja vaatame sulle mingi suure Lego komplekti!”

Mhm… Ma saan ema jutust aru. Iga lapsevanem tahaks oma lapsele pigem üht-kaht kvaliteetset mänguasja kui kümmet n-ö poolkõva kinki, millest laps ruttu tüdineb. Aga minu süda oli murtud, vaadates poissi, kes oli oodanud kingitusi (mida igal sünnipäevalapsel on õigus oodata), aga sai raha. Mina tõsimeeli arvasin, et laps oli sünnipäevaks raha küsinud, aga see otsus tuli vaid vanematelt ja laps ootas heas usus külalisi, teadmata, et ema on viisakalt keelanud külalistel talle mänguasju tuua.

Selline oli minu hiljutine kogemus ja andsin nüüd endale lubaduse, et ei kingi ühelegi väikesele lapsele enam sünnipäevaks raha! Mina ei dikteeri kunagi, mida mu lastele (hetkel 7- ja 5-aastased) sünnipäevaks kinkida, ma just tahan, et neil oleks üllatusi ja avastamist! Olen kutsele suusõnaliselt lisanud, et kui kingitust tahetakse teha ja hädas ollakse, siis võib helistada, sest eks ema ikka teab, mida laps sisimas endale sooviks (või millised raamatud-multikad tal juba olemas on), aga küsida raha, et siis suurem summa kokku koguda ja suur kingitus osta? Ma ei tea… Suure kingi võivad vanemad ise teha, las külalistele jääb kinkimis- ja lapsele saamisrõõm tema sünnipäeval!