Murelik ema: poeg rändab ühe eriala juurest teise juurde — kes temast siis lõpuks saab?

Olen mures oma täisealise poja pärast, kes kohe mitte kuidagi ei suuda endale õiget eriala leida. Ajupotentsiaali samas tal jagub, seda tõestavad ka mitmed silmapaistvad saavutused olümpiaadidel. Probleemiks on aga boheemlaslik iseloom ja kiire tüdinemine igast õpitavast erialast Kas keegi teine siit on sarnase probleemiga kokku puutunud?

Nagu ütlesin, sai poiss tänu heale peale gümnaasiumist suurema vaevata läbi. Kui ta teatas, et soovib minna Tartusse füsioteraapiat õppima, olin küll imestunud, kuid loomulikult keelama ei hakanud. Mõtlesin, et pole mõtet hakata täiskasvanud inimese otsustesse sekkuma.

Kui poeg õppeaasta keskel teatas, et võtab akadeemilise puhkuse ja proovib eriala vahetada, siis olin sisimas isegi rõõmus. Sisetunne ütles alati, et füsioteraapia pole talle sobilik eriala. Pärast seda langes liisk filosoofia kasuks. Alguses oli poiss tõesti üliopimistlik, tegi suuri tulevikuplaane ning näis, et seekord läheb kõik hästi.

Paraku teise aasta lõpus selgus, et filosoofia ikka pole „see õige“. Järgnes taaskord ootamatu samm: poiss astus arstiteaduskonda, kusjuures lubas paralleelselt ka filosoofia bakalauruse ära lõpetada. See oli esimene kord, kui hakkasin tõsisemalt tema pärast muretsema.

Arstitee algas jälle suure optimismi ning lennukate plaanidega. Paraku rauges poisi jaks taaskord ning peagi järgnes pikk akadeemilise puhkuse periood. Järgmine aasta üritas ta jätkata, kuid nagu siis juba ette kartsin, ei tulnud sellest midagi välja. Proovisin poissi vahepeal tööle sokutada, et ta vaheaastatega liialt laisaks ei muutuks, kuid ikka õnnestus tal eest ära vingerdada.

Eelmise aasta juulis teatas mu poeg enesekindlalt, et on lõpuks leidnud oma tõelise kutsumuse – juura! Kuna ta kolis minu poole tagasi, siis sain kogu õpiprotsessi lähemalt jälgida. Alguses olid pojal suurepärased tulemused ning nii nagu ikka, näitas ta üles suurt optimismi. Paraku hakkas hoog enne talve vaibuma ning paar päeva tagasi teatas ta, et peab uuesti akadeemilise võtma, kuna mingite arusaamatute asjaolude kokkulangemisel pole tal võimalik talviseid eksameid sooritada.

Ausalt öeldes olen ahastuses! Eks enda tühjaksrääkimine muudab muidugi olekut kergemaks, kuid reaalne situatsioon tekitab masendust. Poiss on juba 25, kuid hoolimata silmapaistvast andekusest pole lootustki lähiajal mingit kraadi omandada. Mis veelgi hullem, tööle ei soovi ta samuti minna ning olen sunnitud teda oma rahakoti peal ülal pidama. Kas oleks mingit nippi, mille abil saaks teda natukenegi sihikindlamaks ning iseseisvamaks muuta. Ehk aitaks taskuraha piiramine? Või oleks see liiga karm?