Kui laps küsib ebamugavaid küsimusi. Surm

Surm on kõige lõplikum, raskem, sageli ka kõige arusaamatum lapsele. Ükskõik, kui asjalikult või lapsikult noor ilmakodanik surma kohta pärib, tuleb seda võtta tõsiselt ja tähelepanelikult. Kui laps või sa ise surmateema üles tõstad, on mitmeid viise, kuidas sellest rääkida.

Usaldus

Lapse usalduse tärkamiseks sinusse ja tema enda enesekindluse tõstmiseks on vaja anda mõistlikke ja õigeid vastuseid. Selleks püüa küsimsuteks valmis olla. Kui aeg on väga ebasobiv, luba talle, et räägid sellest lähemalt hiljem ning võta teema ise üles niipea kui võimalik. Vasta siiralt ja väldi liigset sentimantaalsust.

Ära valeta kunagi ega püüa tõde väänata, kuid pea silmas, et ei tasu ka liigselt kaasa minna iga küsimusega. vasta täpselt nii palju, kui laps küsib. Vanuse kasvades suureneb ka küsimuste hulk. Väikealst pole mõtet koormata liigse informatsiooniga. nii tuleb ta kõige paremini olukorraga toime.

Kordamine on tarkuse ema

Ole valmis vastama ühele küsimusele mitu korda. Et asju selgemaks saada, võib laps küsida ühte küsimust mitmes variatsioonis. Laps vajab teadmiste kinnistamiseks kordamist. Hea on tähele panna, kuhu laps tüürib. Kui sulle tundub, et ta juba küsis seda, siis ehk on tema soov hoopis juba natuke rohkem teada saada. Suuna teda õige vähe.

Alla 4-aastasel lapsel on väga puudulik ja ähmane arusaam jäävusest ja ajast. “Igaveseks” ei ütle lapsele mitte midagi ning selle kinnistamiseks on vaja sõna korrata ja seletada mitu korda.

Tea, et laps omistab saadud infole väga erinevat kaalu. Sageli küsib ta ülilihtsa küsimuse, mis sulle võib tunduda mõttetu. Tähtsamate ja raskemate küsimuste puhul ole tähelepanelik, sest mõni küsimus võib olla valus, kui nad ei saa piisavalt informatisooni. Nii ei oska ta ka olla teisi arvestav.

Surmaga toimetulek

Vanematel on oma lastega sageli surmast raskem rääkida kui seksist. Vastupidiselt Viktoria-ajastule, mil korralik inimene seksist iial ei rääkinud ning surm oli igapäevane asi. Laps õppis surmaga toime tulema, nähes oma sugulaste surma lähemalt. Tänapäeval surrakse üha sagedamini haiglas või vanadekodus ning paljud lapsed ei ole iial surnut näinu ega matustel käinud. Surmast on saanud tabusubjekt, häbiväärne saladus, millest rääkimist välditakse ja naiivsuses lootes, et sellega ei pea kunagi ise kokku puutuma.

Ideaalis on lapsel surmast ettekujutus olemas, enne kui tema lähedane peaks surema. Kui näete näitkes surnud lindu või putukat või sureb pere lemmikloom, on sul võimalus lapsele seletada, et kõik, kes elavad, surevad ühel päeval. Muidugi tasub aeg-ajalt üle korrata, kuidas linnud või loomad surra võibvad, kuidas nende keha laguneb ja et surnu enam ei ärka. Väikelapsele võib tuua lihtustaud näite lille kohta: lill kasvab ja kui seda korjata, siis ta enam ei kasva ega õitse; surnud koer enam ei haugu ega söö jne.

Alati võid lapsega arutleda surmast, kui loed näiteks muinasjuttu, kus surmast juttu. Räägi oma lapsele koos televiisorit vaadates, et multifilmis on kõik võimalik ja nähtu ei pruugi olla reaalne. Sageli usub laps, et kõik on võimalik: surra ja taas ellu ärgata, et surm on ajutine ja isikupäratu. Teine vale arusaam, mis laps võib TV-st nähtu või raamatust loetu põhjal oletada — ainult pahad saavad surma. Sinu ülesandeks on jälgida, et laps saab siinjuures adekvaatset selgitust.

Kahtlemata küsib laps surma kohta rohkem siis, kui sureb keegi lähedane — laps näeb sinu ärritunud ja leinavat olekut. Üle tuleb olla ka sellest, et sina tahad leinata ja olla oma valus, aga tema pärib. Ära jäta last tähelepanuta. Hoolimata leinast tuleb lapsele rääkida tõtt, sest poolik tõde või vale teeb mõlemale karuteene. Lpase küsimsued langevad enamasti kokku asjade loomuliku käiguga: eitamine, viha, süütunne ja lõpuks leppimine. Lapse käitumist on raske ette aimata, kuid täheldatakse siiski levinumaid reaktsioone.

Süütunne ja viha

Eitamisega toimetulek läheb kergemini, kui lapsele võimalikult sagedasti korrata, et jah, see lähedane inimene on surnud ega tule enam kunagi tagasi. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada eksitavaid fraase, nagu “ta on sügavas unes” või “läks kaugele ära”. Esimene neist võib tekitada lapsele probleeme magamajäämisega, teine aga ootust, et surnud lähedane tuleb ühel päeval tagasi. Samuti väldi väljendit “õnnelikuna taevas”, sest laps ei saa aru, miks on siiski lähedased kurvad.

Kui lapses tekib viha näiteks lähedast ravinud arsti vastu, siis tuleb seletada, et see pole arsti süü ja see viha ei muuda olukorda.

Laps hakkab tihti mõtlema, kas tema on lähedase inimese surmas süüdi, sest on valesti käitunud või koguni mõnikord välja öelnud, et mingu ta minema. Sinu kinnitus siinkohal on vajalik — laps ei ole süüdi. Räägi sageli lähedasest inimesest, rõhutades koos ettevõetud sündmustele ning kinnitades, et lahkunu armastas last väga.

Leppimine

Kui näib, et laps on leppimas olukorraga, lase tal nutta koos sinuga ja jagada kurbust. Rääkige lahkunud lähedatest ja käige koos haual, kui laps soovib. Lase lapsel osaleda mälestamisega seotud tegevustes, näiteks istutage koos hauale puu.

Mõni aeg pärast lähedase surma võivad lapsel tekkida hirmud: kaotada sind ja ise hooletusse jääda, ise surma saada või muud karmimad ettekujutused, et miskit kohutavat võib juhtuda. Lapsel võivad tekkida une- või söömishäired, uriinipidamatus jms. Olulisim on ise kindlaks jääda, toetada ja julgustada last. Nii möödub leinaperiood lapsele valutumalt.

Järgmisel esmaspäeval loe, kuidas rääkida lapsega seksist.

Allikas: Howstuffworks