Milline vanem sa oled?

Oleme naabritega väga lähedased. Meie lapsed on ühevanused: minul on kaheksa-aastane poiss ja neljane tüdruk, neil seitsmene tüdruk ning neljane poiss, kummaski peres on beebi. Käime väikestega isegi ühes ja samas beebikoolis. Hetkel oleme naabrinaisega mõlemad lapsepuhkusel. Kuna puutume alatasa kokku, vaidleme palju kasvatusküsimuste üle. Naabrinaine teeb lastel kõik ette-taha ära. Nii kui laps midagi tahab või küsib, nii ema kohe läheb, teeb ja annab.

Ta katkestab kõik oma toimetused ning tõttab appi näiteks kraani lahti keerama või telekat käima panema. Kui lapsed söövad televiisori ees, siis tema toob ja viib nõusid. Mina jälle leian, et nii suured lapsed saavad ise kraani lahti keerata ning hõikele “Emme, ma tahan juua!” vastan südamerahuga: “Võta ise!” Küll aga lisan tavaliselt põhjenduse: “Ma koon praegu ega saa tööd käest panna, sest muidu lähevad silmused sassi.”

Pere ja Kodu märtsis:

Meedia eriküljed: kas TV, internet ja arvutimängud muudavad meie lapsi.

Rinnad lapseootuse ja imetamise ajal.

Kuidas lahendada probleeme 10aastasega.

Telli ajakiri!

Ma saan aru, et asi kisub enda laste kiitmiseks, aga meie kodus on tõesti vaiksem ja rahulikum ning lapsed hoolivad üksteisest. Kuigi naabriema käitumise eesmärk on just hoolivuse õpetamine. Ja kui aus olla, siis olen mina temast isegi hoolimatum, ilmselt laiskuse tõttu. Viimasel ajal ei taha minu lapsed enam iga päev naabrilastega mängida, kuna “nad on natuke pahad” (tütre sõnul) ja “ei arvesta kunagi teistega” (poja sõnul). Äkki hoolivatel vanematel ongi hoolimatud lapsed ja vähem siblivatel vanematel hoolivamad lapsed?

Kasvatusstiilid on erinevad

Kommenteerib psühholoog Piret Einpaul:
Kui mõelda “vähem siblimise” all seda, et vanem peab lisaks laste vajadustele oluliseks ka enda vajadusi, ei suru kummagi poole soove alla ning laseb lastel iseseisvalt tegutseda, siis see annab teistega arvestama õpetamisel häid tulemusi küll.

Vanemate hooliv käitumine iseenesest on positiivne eeskuju — teiste tunnete ja vajadustega arvestamist õpitakse paljuski just kodus. Ülemäärane ette-taha tegemine võib aga pärssida iseseisvust ja teistega arvestamist.

Oma kirjas kirjeldate põhjalikult erinevaid lähenemisviise laste kasvatamisele ehk teisisõnu: vanemlikke stiile. Vanemad erinevad selle poolest, kuidas ja mil määral nad lapsi kontrollivad ning kui lähedased suhted neil järeltulijatega on. Arengupsühholoogia uurimuste põhjal on välja toodud neli vanemlikku stiili — autoritaarne, autoriteetne, lubav ja ükskõikne.

Enamikul vanematest on tavaliselt üks domineeriv stiil, kuid vastavalt oludele ja suhetele võidakse kasutada midagi igast stiilist või eri stiile vaheldumisi. Näiteks muidu demokraatlik ema võib muutuda lubavaks, kui tal on palju tegemist — asjaolu, mille lapsed kiirelt ära tabavad. Isa, keda tavaliselt iseloomustab lubav stiil, võib aga muutuda autoritaarseks, kui lapse enesekesksus hakkab teda mingil hetkel häirima.

Oluline on siinkohal rõhutada, et ka lapse omadused mõjutavad seda, kuivõrd on efektiivseima ehk autoriteetse stiili rakendamine võimalik. Impulsiivse ja vastalise käitumisega lapse vanemal on keerulisem olla soe ja aktsepteeriv ning pidada läbirääkimisi. Uuringute järgi ennustab vanemlik stiil lapse edasist sotsiaalset kompetentsust ja õppeedukust, kuid ka probleemse käitumise tõenäosust.

Autoriteetne kasvatusstiil

See on kõige tulemuslikum stiil, mida iseloomustavad lapse aktsepteerimine ja osavõtt tema tegemistest, mõistlik kontroll ning eakohase iseseisvuse võimaldamine.

Selle stiiliga lapsevanemad:

on soojad, kuid järjekindlad;

esitavad nõudmisi vastavalt vajadustele ja võimalustele;

väärtustavad laste iseseisvuse arengut;

lubavad järeltulijatel ise otsustada asjades, milles nood on suutelised valikuid tegema;

arutavad, selgitavad ja peavad lastega läbirääkimisi.

Miks see kasvatusstiil nii tõhus on?

Mõistliku kontrolliga nõustuvad lapsed suurema tõenäosusega.

Ema-isa on eeskujuks hoolimise, enesekindluse ja -kontrolli osas. Neid jäljendades omandab laps oskuse reguleerida ja mõista oma tundeid.

Nõudmised on mõistlikud, iseseisvust soodustatakse just nii palju, kui lapsed suudavad oma käitumise eest vastutust võtta, ning pisikesed tunnevad end kompetentsetena. See aitab kaasa nende kognitiivsele arengule, emotsionaalsele küpsemisele ja kõrge enesehinnangu kujunemisele.

Autoritaarne kasvatusstiil

Seda kasvatusstiili iseloomustavad kesine aktsepteerimine ja vähene osavõtt laste maailmast, tugev kontroll ning iseseisvuse pärssimine.

Selle stiiliga lapsevanemad:

on külmad ja tõrjuvad;

väärtustavad kuulekust;

eelistavad karistamist ja absoluutseid distsiplineerimisvahendeid ning tõstavad häält;

usuvad, et lapsed peavad reegleid-nõudeid täitma ilma küsimusi esitamata;

suruvad alla järglaste iseseisvust.

Lubav kasvatusstiil

Tegu on soojade ja arvestavate, kuid liiga järeleandlike või tähelepanematute vanematega. Nad kontrollivad lapsi vähe ning lubavad neil otsustada ise ka vanuses, mil nood pole selleks valmis. Seda kasvatusstiili viljelevates kodudes on ohjad laste käes. Kuna pere järelkasv on harjunud tegema, mida tahab, võib neil lastel olla raskusi teistega läbisaamisel.

Selle stiiliga lapsevanemad:

on üleliia sallivad;

on väga aktsepteerivad;

väärtustavad laste isiklikku vabadust;

näevad end kui ressurssi, mida laps võib vajadusel kasutada.

Ükskõikne kasvatusstiil

See on kasvatusstiil, mida iseloomustavad vähene aktsepteerimine ja kasin kontroll ning ükskõiksus iseseisvuse võimaldamise suhtes. Vanemad on nii hõivatud oma eluga, et neil ei jää aega ega jaksu laste jaoks.

Selle stiiliga lapsevanemad:

pühendavad järeltulijatele minimaalselt aega ja energiat;

teavad väga vähe oma lastest;

on hõivatud enda probleemidega;

ei aruta asju lastega läbi ega arvesta nende arvamust;

lähtuvad endast.

Mida teha eriarvamustega?

Eriarvamusi kasvatusküsimustes tuleb lapsevanemate või sõprade-naabrite vahel ikka ette. Kui vaidlused pole liiga äärmuslikud, võib lastel neist isegi tulu tõusta, kuna need muudavad vanemad paindlikumaks. Kui erimeelsused on aga pidevad või sagedased, muutuvad need ebameeldivaks ning tekitavad stressi. Samuti on oht, et lapsed hakkavad neid ära kasutama.

Mida teha, kui teie kasvatuspõhimõtted ja vanemlik stiil erinevad sõprade-naabrite omadest? Kõigile sobivaid lahendusi pole olemas.

Võimalik on proovida järgmist:

Arutage rahulikult ja ilma laste juuresolekuta läbi, milles erimeelsused seisnevad. See puudutab nii väärtusi kui ka kasvatamise eesmärke.

Püüdke aktsepteerida, et osa erimeelsusi jääbki püsima, ning arvestage, et tavaliselt on erinevatel vanematel üks ja sama soov — kasvatada oma lastest rõõmsameelsed, enesekindlad ning elus toime tulevad inimesed.

Vanemlike stiilide tunnused

Vanemlik stiil	Aktsepteerimine ja osalus	Kontroll	Iseseisvuse võimaldamine
Autoriteetne	Soe, tähelepanelik; tundlik lapse vajaduste suhtes.	Mõistlikud reeglid, mida järjekindlalt järgitakse ja lapsele selgitatakse.	Võimaldab lapsele eakohaseid valikuid ja otsustusi.
Autoritaarne	Külm ja tõrjuv, alandab sageli last.	Esitab palju nõudmisi ning teeb seda sageli karjudes, kamandades ja kritiseerides.	Otsustab lapse eest, kuulab harva tolle seisukohta.
Lubav	Soe, kuid liialt järeleandlik või tähelepanematu.	Reegleid on vähe või üldse mitte.	Lubab lapsel endal teha paljusid otsuseid, enne kui too selleks valmis on.
Ükskõikne	Vanem on emotsionaalselt kauge ja endassetõmbunud.	Reegleid on vähe või üldse mitte.	On osavõtmatu lapse otsuste ja seisukoha suhtes.

Allikas: L.E. BERK, Development Through the Lifetime, 2004