"Oot-oot! Lapsed teete te ju ikka endale, mitte riigile kasvatamiseks!"

Tõtt-öelda olen hämmingus ja seega sunnitud ka enda ausa arvamuse välja hüüdma. Naised on hoogu läinud ja kurdavad, et vot Eestisse nad nüüd küll lapsi ei sünnita, sest meie riik ei oska, suuda või taha nende laste eest hoolitseda. Köhatan nüüd kurgu puhtaks — kuidas palun, preilid? Kas ma magasin vahepeal väga pikalt või olen oma 60 eluaastaga liiga teisest ajastust, aga magasin ma maha hetke, kus lapsi tehti ikka armastusest ja soovist perekonda jätkata, mitte riigilt toetuste kasseerimiseks!?

Ma ju mõistan, et iga laps tõstab meie iivet ja iga laps on Eesti riigi tulevik, seega on loomulikult riigil oma kohustus teha ema ja lapse elu mugavamaks, innustamaks neid siia jääma. Riik võiks motiveerida lapsi siin õppima ja töötama, emasid veelgi suuremat pere looma jne. Aga halada, et sa ei saa oma põnnidega hakkama, sest RIIK ei toeta? No ei!

Kehtetaks äkki sellise reegli: kui sul lapse kasvatamiseks ressursse pole, ära tee lapsi! Päästad enda närve, ametnike närve ja lapse tuleviku. Pole meil vaja virelevaid peresid viie-kuue lapsega, kus kolm last magab ühes voodis. Pole vaja noori naisi, kes “ups” said lapse, aga endal pole ei tööd ega haridustki.

Paneks õige asjad järjekorda:

1. Kindlusta end materiaalselt
2. Leia usaldusväärne partner
3. Abiellu ja loo kodu
4. Saa lapsed.

Aga millegi pärast on meil siin selline järjekord:

1. Leia suvaline tüüp
2. Jää rasedaks ja jäta kool pooleli
3. Saa laps ja tule töölt ära
4. Kurda, et keegi ei aita!

Selle häda toote te endale ise kaela, aga kedagi on ju vaja süüdistada, alati peab olema süüdlane. Kunagi ei ole selleks vastutustundetult lapse saanud inimene, ikka riigi poole tuleb näpuga näidata. Noh, ja siis vanavanemate poole, et nad last ei aita hoida.

Mina arvan, et riik ei peaks mitte jagama rahasid, vaid hoopis kondoome. Karake mulle nüüd turja, aga Eesti riigi probleemiks on vastutustundetud inimesed, kes on unustanud, mida tähendab PEREKOND.