Pole lihtne olla teine naine, ma ei taha olla perelõhkuja!
Me kohtusime baaris. Tema oli sõpradega väljas, mina sõbrannadega. Üsna tüüpiline, kas pole? Meil ei saanud hommikuni jutt otsa, teised juba tögasid meid ja lõpuks olimegi kahekesi. Väljas tõusis juba päike ja ma panin ette, et läheks minu juurde “hommikukohvi” jooma. Et oli pühapäev, siis vedelesime pärastlõunani minu juures, vahepeal jäime magama. Ärgates klopsisin olemasolevast meile midagi süüa ja me vaatasime “Sõpru”. Tunnid möödusid väga kiiresti ja peagi oli õhtu käes. Olime terve päeva teineteise kaisus veetnud, suudelnud ja jutustanud. Ta rääkis oma tööst, pihtis, et on alles paari kuu eest pikaaegsest kallimast lahku läinud… Mina rääkisin enda perest ja juba viiendat aastat kestvast vaba ja vallalise elust…
Me ei olnud sel päeval vahekorras. Kui kell oli juba üksteist õhtul saamas, tõusis ta püsti ja läks koju. Enne kaisutas mind tugevasti, hoidis mu lõuga enda peos ja vaatas mulle sügavalt silma. “Ma ei taha enam vaba ja vallaline olla,” sosistasin talle. “Sa ei olegi, sa oled nüüd minu,” sosistas ta vastu ja tal oli õigus. Sellest hetkest saati ei kuulunud mu süda enam mulle, pea ammugi mitte. Olin leidnud selle õige tunde, selle vaba ja mõnusa tunde. Ma ei pidanud tema kõrval end kellekski teiseks tegema, me sobisime kokku, me sulasime kokku!
Ta tuli mulle järgmisel nädalavahetusel külla. Olin teda meeletult igatsenud — kuna tal polnud Facebooki kontot, siis ei olnud mul temast ainsatki pilti, mida vahepeal vaadata. Sel õhtul magasime esimest korda ja see oli imeline. Me sobisime imehästi ja see oli parim seks mu elus… Veetsime mõnusaid õhtuid koos juba kaks kuud, kui ma küsisin lõpuks, et kas ta ei tahaks koos sõpradega välja minna. Mees puikles ja puikles, aga mõne aja pärast oli nõus. Minu üllatuseks oli ta kutsunud vaid ühe enda sõbra, äärmiselt napisõnalise tüübi, kes ei rääkinud eriti ei minu ega mu sõbrannadega. “Mis sai nendest lahedatest meestest, kellega sa meie kohtumise õhtul väljas olid?” uurisin. Mees vastas, et need olid vanad sõbrad, kellega ta vaid aeg-ajalt harva üle pika aja kokku saab.
Möödus veel kuu aega ja ma olin endiselt täielikus lummuses. Sain aru, et ka mina olen talle sügavale südamesse pugenud. Me saatsime pidevalt sõnumeid, me kohtusime nii tihti kui võimalik… Minu jaoks muidugi mitte piisavalt tihti. Enamjaolt nägime nädalavahetustel või kohe pärast tööd. Ta tuli minu juurde, me veetsime selle aja voodis ja õhtul läks ta jälle koju. Mina polnud tema juures kordagi ööbinud, sest ta ütles, et elab koos vennaga väga väikeses korteris. Kuna minul oli ruumi laialt, oli asi iseenesest otsustatud.
Ühel õhtul Facebooki logides, oli mulle saabunud sõnum võõralt inimeselt. See oli naisterahvas ja nägin kohe ära, et kiri on äärmiselt pikk. Asusin lugema. Mulle oli kirjutanud mehe õde, kelle olemasolust mul aimugi polnud. Ta ütles, et mehel on naine ja kaks väikest last ja mul oleks targem sellest perekonnast eemale hoida. Ta ütles, et mehel on oma naisega probleeme, aga see ei tähenda, et ta peaks “kõrvalt panema”. Kirja lõppu lisas ta mehe naise nime. Täielikus šokiseisundis ja värisevate sõrmedega kirjutasin otsinguribale naise nime ja leidsingi avaliku konto. Profiilipildil oli õrnade näojoontega naine. Tal oli kaks albumit, millest üks oli täis laste pilte. Mees ei kajastunud ühelgi pildil, aga seda polnudki tarvis — piisas väikese poisi silmadesse vaatamisest, saamaks aru, kes on tema isa.
Suure tüli ja draamaga jätsin ma mehe maha. Sõimasin, karjusin, peksin ja kisasin. Ei taha meenutadagi. Olin täiesti murtud, sest kõik tli nagu välk selgest taevast. Ma ei kirjutanud tema naisele, ma sõimasin meest kõige jubedamate väljenditega, mis mulle meenusid. See oli meie lõpp.
Neli kuud hiljem oli mees mu ukse taga. Ehkki endiselt vihane, reedetud, petetud, lasin ma ta sisse, ma kuulasin ta ära. Ta oli naisest lahku läinud, rääkinud talle, kuidas asjad on. Ta oli mõistnud, et tahab olla koos minuga. Mida tegin mina? Ma andsin talle andeks. Sellest kõigest on möödas kaks aastat, me elame ilusas majas ja sügisel sündis meile väike tütar. Mehe lapsed on aeg-ajalt meie juures, mõlemad on imeilusad ja õnneks liiga noored, et mind vihata. Kes selleks aga liiga noor pole, on mehe ema. Mehe isa. Mehe õde. Mehe vend. Nad kõik on mu mehes pettunud ja ei taha ka mind oma perekonda vastu võtta. Olen saanud sõimukirju naise sõbrannadelt… See kõik teeb kohutavalt haiget. Ma ei tahtnud seda perekonda lõhkuda, ma ei tahtnud VARASTADA. See oli mehe otsus ja tema valik… Mida saan mina sinna parata, kui mina olen mehele õigem, kui tema esimene naine? Isegu mu sõbrannad on vaikselt vihjanud, et kui mees juba korra pettis, siis petab veel. Aga mina ei usu seda. Mina usun, et olen oma õnne leidnud. Aga miks pidin ma selle eest maksma nii karmi hinda? Miks maksan ma seda siiani?
