“Emad, tulge mõistusele ja ärge viige oma põnni jäise pakasega kelgusõidule!”

Armsad emad, kirjutan teile suure murega. Mure on mul teie väikeste laste pärast praegusel, suisa halvavalt külmal talvel. Nimelt, ma olen väga palju näinud noori emasid kelgul oma pisikesi järele vedamas — ehkki lapsed on sisse pakitud, on nad näost punased ja üpris apaatse ilmega, teisisõnu, külmast kanged! Noored ja energilised emmed aga veavad reipalt kelku enda järel ja mõtlevad, kui toredad nad on, et oma pisikese välja värske õhu kätte viivad… Aga kui selle värske õhuga kaasneb 20-30 miinuskraadi käes istuv laps, kes ennast ise füüsiliselt ei liiguta, ei saa see ju kohe kuidagi hea olla?

See, et te panete lapsele alla lambanaha, kombeka alla villase jope ja soojad sokid ja pähe paksu mütsi, ei anna lapsele mingisugust sooja, kui ta end ise ei liiguta ja teda lihtsalt maapinna ligidal (!) jäisel lumerajal veetakse. Kõige hullem on siis, kui laps on vaid 1-2aastane ning täiesti võimetu ütlema emale, et läheks õige sooja tuppa tagasi, ma siin ei tunne enam oma nägugi… Siis lähete te rõõmsalt Facebooki ja kirjutate, kuidas teie armas väike punanina täna kaunist talvepäeva nautida sai…

Natuke rohkem mõistust, emad. Kui väljas on ikka nii külm, et te ise ka ühe koha peal seista ei suuda, siis miks pakkida laps kelgu sisse? Sõitke vähemalt vankriga, kus laps on maapinnast kõrgemal ja tuule ning lumesaju eest varjus. Oodake ära vähe soojemad päevad ja minge siis talve nautima. Väike põnn ei naudi selliseid sõite, kui ta ei suuda end külmast liigutadagi, samamoodi ei naudi ta neid kelgusõite, kus te teda väikeselt künkalt alla lükkate, laskmata tal vahepeal ise kelgust väljuda ja omal jalal astuda. Lihtsalt mõtteaineks teile...